Taas on jõudnud kätte see aeg, mil mummud hakkavad lendama. Ega mul mummude vastu midagi ole, kuid teatavas koguses muutuvad nad eluohtlikuks.
Eelmisel suvel tegin arvutis tööd, kohvitass kõrval, võtsin sõõmu ning tundsin kuidas keegi mu suus sibeleb ja kohe järgnes pistev valu. Õnneks ei neelanud alla. Herilane. Kui oleksin neelanud, siis oleksin vist kuskil mujal praegu. Mul vedas, nt minu äia tuttaval herilasega kohtumine nii hästi ei läinud, tema lämbus.
Abikaasa oli tööreisil, mina lastega kodus. Õnneks paistetas ainult pool nägu ja ülemine huul mitmekordseks. Vanem poeg jagas kohe ära, et oleks võinud halvemini minna ja sattus paanikasse mõttest, mis OLEKS võinud juhtuda. Mina lihtsalt itsitasin, kergendusest ja enda botox huulest, tatt tilkus suunurgast…..Neelata oli natuke raske. Hüsteeria. Arstiabi ka kaugel.
Vürtsi ja nalja lisasid õhtusse täiesti uued munaostjad, nemad olid kuskilt kuulnud ja tulid uudistama. Vastu võttis neid Quasimodo tatt ripakil. Milline rabav esmakohtumine….Kui nad me ukse taha nõnna ootamatult tulid, siis tõmbasin esimese ettejuhtuva asja pähe, köögikäteräti. Hämmingus pilkude peale üritasin juhtunud natuke lahti seletada, millest nemad jälle aru ei saanud, sest noh see rätik ja paistes nägu, mille peale ma siis rätiku peast tõmbasin ja voilaa! Ega nad kaua viibinud…
Vanem poeg reageerib igatsugu putukate ampsudele väga tugevalt, ligi tõmbab ta neid ka. Ju tal on siis mingi selline lõhn küljes, mis tõmbad kõiki sumisejaid ligi (nt nooremat poega ei taha ei sääsed, parmud ega kihulased). Alati kui tema läks mesipuude lähedusse trimmerdama (meie naabrite paar mesipuud on meile lähedal), siis tormasid mesilased talle kallale. Meie teistega sellist jama ei olnud.
Eelmisel suvel ei läinudki ta sinna lähedale, kuid ju siis olid käpatäis isendeid möödalennul, kui otsustasid talle kambaka teha. Läksin võtsin “teatepulga” üle ning sain kamba laiali pekstud, ainult 3 isendit jäid mul juustesse kinni, eksisid juustes ära ning sutsasid. 2 sutsi läksid otse lümfidesse ning järgnevad päevad ilutsesid mu kõrvade taga vutimuna suurused munad, mis liigutasid otseses mõttes mu kõrvu…. Õnneks ma ei ole allergiline, ainult hingamatuse vastu olen allergiline.
Ajakirjanduses ikka loeb, et mida te kardate! Minu arvates on inimeste hirm aga täiesti põhjendatud.
Kehvad pildid, kuid need saatsin skype vahendusel abikaasale, et ta näeks kasvõi korraks, milline ma botoxiga välja näeksin.
