Mina olen kutsunud enda kanu algusaegadest peale siidipepudeks. Miks?
Mida te siin näete? Ilus puhas tagumik, siidised suled, ilus kaarjas saba kuju, ilus raam. Saba ilusti püsti, näitab seda, et kana muneb ja tunneb ennast muidu ka hästi. Täitsa siidipepu, mis siidipepu.
Me oleme aegajalt täiendanud enda kanapere vabrikukanadega, nende “õnnelike õrrekanadega” või nende “õnnelike puurikanadega”, kes olevat hirmus rahul enda eluga, nii vähemalt karbi peal loeb. Miks? Esiteks on mul neist kahju, nad on tegelikult äärmiselt hea iseloomuga, leebekesed, ei pirtsuta, samas nad ka munevad väga hästi. (Peale esimest “õnnelikku” vabrikuelu aastat üritatakse nii palju kanu kui võimalik veel rahaks teha ning ülejäänud utiliseeritakse.)
Olen kuulnud ka seda, et need kanad ongi sellise välimusega. Ei ole! Kui ma meie Paula pildile saan, siis näete, et täpselt sama tõug võib välja näha terve, ilus, rõõsa ja ümar!
Eile tõime koju 10 preilit. Ja tegelikult ma ju teadsin, kelle ma koju toon, mitte selles ei seisne minu mure.
Minu mure on see, et sellised ongi need “õnnelikud õrrekanad”, kelle mune inimesed puhta südametunnistusega söövad. Õnnelikuna neid esitatakse, tegelikkus on aga hoopis teine.
Nad ei oska siblida, nad ei tea kuidas see käib.
Eile panin nad Roberti sulgu (Robert on teistega lammastega koos) ning öö möödus rahulikult. Hommikuks oli uutele nokkadele seltsi läinud Puśkini perekond, mis mind tegelikult väga üllatas. (Puśkini preili on üleval pildil, parempoolne, see täpilise kaelaga.). Praegu on üks uus preili sappa võtnud venelannale ning üritab karjaga sammu pidada, vaatab mida keegi teeb ning üritab matkida.
Uued nokad ei oska pesta. Kanad pesevad endid mullas ja liivas. Sopsutavad ja sapsutavad nii et tolmupilv üleval. Nad ju ei saagi osata, sest nad elavad võrgu peal.
Nad ei ole näinud kunagi päikest. Nad on kaamed ja kahvatud. 8 kana on kanalas ja 2 õues, üks neist lihtsalt kössitab, sest ei oska midagi teha.
Ma lihtsalt ei mõista kuidas inimesed lihtsalt usuvad seda, mida nad kuskilt loevad või kuulevad. Miks ei seata kõike kahtluse alla? Kõik ei ole kuld.
Kunagi ammune naaber küsis mu käest, kas ma müün kuldmune, et need nii kallid on (2 eurot 10 muna)? Mingis mõttes need ongi kuldmunad, minule on iga kana ennekõike rõõmurull ja alles siis meeletu rahasampo. Meil ei ole neid meeletult, vaid parasjagu. Kui ei soovi osta kuldmune, siis ei soovi. Munad säilivad üllatavalt kaua. Pärlkanade mune säilitasin ma külmkapis 1 aasta, kuniks mu abikaasa need kogemata omletiks tegi. Tõenäoliselt oleks need säilinud veel.
Lihtsalt mõelge asjade taha, ärge võtke kõike kohe sellena, millena seda esitletakse. Vahel tundub endalgi olevat kõiksugu muresid, et ei jaksaks veel mõelda terve maailma peale, eks? Kuid äkki tasuks?
Kui nüüd tekib küsimus, et äkki need kanad hoopis sulgivad, mitte ei ole rääbakad, siis teadmiseks, et sulgivad kanad ei mune. Need kanad aga munesid kõik mulle juba munakese.
