Nädalavahetusel sai lammastele elektrikarjus püsti. Esimene aed minul kokku panna ja ma olin väga meeldivalt üllatunud, et see oligi nii kerge! Ja kuna ma selle aia ostsin nö juppidena, st erinevatel aegadel ja null teadmistega (aku aasta tagasi, postid paar kuud hiljem, nöörid veel hiljem, generaator vist paar kuud tagasi jne), siis olin ma veel meeldivamalt üllatunud, et need kõik asjad ka kokku sobisid!
Laupäeval kaevasin nurgapostid ja väravapostid maasse, pühapäeval panime poistega vahepostid ja vedasime nöörid, aku genekasse, maandus paika ja oligi korras! Korraks katsetasime toimivust ka, töötab! Tundub, et lammastele väga elektrit vaja olegi, püsivad täitsa ilusti aias, väikesed sõelumised aia seljas välja arvata.
Enne lõunat, kui aeda just püstitasime, käis üks tuttav mune küsimas, lubasin õhtuks viia. Rääkisime lühidalt maast ja ilmast ning muuhulgas ka sellest, et lambad vaja ära pügada, ja et võtan esimeseks Rolandi ette.
Pühapäeval jõudsin veel kõigele tavalisele ja aia tegemisele lisaks jänkude puurid ära puhastada, vedasin maasikatele, aiamaale ja kasvuhoone ümber põhku, koristasin õue ja nipet-näpet. Mulle tundus, et täitsa nitśevo!
Õhtul viisin munad ning tuttav küsis täiesti siiralt:” Kas lamba jõudsid ka ära pügada?”
Ja ma tõesti ei saa aru, kas ma olen tema meelest nii võimekas või ma olen tõsine lirts või on minule eriti lahkelt neid tunde ööpäeva peale jagatud ja mida ma ei oska kasutada… või – ma olen sellele ka mõelnud, et need inimesed, kes oletavad väga kergesti, on puht teoreetikud, just sellised, kes ütlevad iga asja kohta, et mis seal siis teha ole! Ise aga ei teegi päriselt midagi, ainult teoorias või nad on lihtsalt supermehed…
Pühapäeval ei soostunud lambad tuppa minema, ju siis kartsid, et pärast ei lasta enam õue, eile enam seda probleemi ei olnud.
Kui lambad hakkavad sööma rohelist, siis tuleb neil silm peal hoida, et nad täis ei läheks. Kui lambad söövad liiga jahu, rohelist või õunu ehk kui nad söövad korraga palju midagi, millega nende kõht harjunud ei ole, siis tekib mäletsejal soolesulgus, loom läheb õhku/gaase täis. Teatavasti lambad ei krooksuta ega puuksuta, seega neid tuleb natuke abistada, et kõik õhk saaks välja. Meie Robert röhitseb küll nagu maeiteakes….
Meie lammastel tõmbas see õueminek küll natuke kõhu vedelaks, suurematel just, väiksematel ei tundu midagi olevat. Ma olen neid harjutanud ka ju jahu ja leivaga, sügisel said ka rohkelt õunu, nii, et ma loodan parimat. Mul on küll igaks juhuks hangitud spetsiaalne vedelik, mis tuleb soolesulguse korral veega segada ja lambale sisse joota. Tuleb lammas püsti tõsta või siis masseerida külgedelt päripäeva ja ringjate liigutustega. Sama hästi ajab asja tõenäoliselt ära ka tavaline toiduõli, seda sisse anda mõni lusikatäis või siis lammas täis joota (pool klaasi viina, pool vett), see lõdvestab/lõõgastab ka lammast ning lammas laseb gaasid välja.
Muide, uued kanad hakkasid eile siblima! Sahmisid kohe nii hoolega ninad maas, ajasid mul hirmu nahka, et kaevavad terve õue üles….
Ja Paula, sama tõug, mis need õnnelikud õrrekanadki. Ei ole teda kerge pildile saada….
Nii ja keegi käib meil mune pätsamas! Mitte palju, kuid siiski. Venitab munad metsa äärde, närib küljepealt augu sisse ning sööb tühjaks. Tuhkur? Nirk? Vareseid meil kanade juures ei käi, nemad elavad teisel pool. Mulle meeldivad nad kohe hirmsasti! Neist on kasu ka – nad hoiatavad kulli eest ning ajavad neid siit minema.
Aed sai sinka vonka, see nöör ja lint venivad täitsa arvestatavalt.
