Ajaga olen üha enam eemaldunud absolutismist, sest pean seda ohtlikuks. Olgu küsimus toitumises, liikumises, puhkamises, tehnoloogia kasutamises, laste kasvatamises või inimsuhetes – minu jaoks tähendab tasakaal oskust arvestada olukorra, inimese ja tema vajadustega, mitte lähtuda jäikadest reeglitest.
Ma ei arva, et millegi täielik välistamine oleks automaatselt õigem kui oskus sellega teadlikult ümber käia.
Eile kuulsin üht huvitavat seisukohta, mille mõttekäik jäi mind saatma:
Olen nutivastane → olen nõudlik lapsevanem → minu lähenemine on õige.
Aga nende väidete vahel ei ole iseenesest tõestatud seost.
Nõudlikkus ei võrdu hea kasvatusega. Nutiseadmete lubamine ei võrdu piiride puudumisega. Ja tehnoloogia piiramine ei tõesta, et laps õpib seda tulevikus vastutustundlikult kasutama.
Mina ei ole nutivastane.
Ja eile jäin mõtlema, et kui ma oleksin olnud nutivastane, siis võib-olla ei oleks minu laps täna küberkaitses.
Sest mida kõike me võime oma laste eest sulgeda, kui lähtume võimaluste asemel oma hirmudest ja jäikadest veendumustest?
Minu jaoks ei tähenda tasakaal piiride puudumist. See tähendab oskust mõista, millal piir on vajalik ja millal see hakkab arengut takistama.