Mida paremaks meie elukene läheb, seda rohkem süüdlasi meie ühiskonda tekib, seda sagedamalt saame oma näpukese püsti ajada ja esitada tähtsa küsimuse: “aga kes süüdi on?”. Kõik on kohe valmis näitama kuhugi (endast eemale).
Lapsena süüdistasin ma alati ennast, ma tundsin alati MEELETUT vastutusekoormat, kõigest. Suuremaks saades avastasin, et ega ma ikka ole küll kõiges süüdi! Hetkel olen ma pigem selline jagatud vastutuse pooldaja, ma ei salli rusikad püsti õiguse taga ajamist, sest minu arvates ei saavuta rusikad püsti kuigi häid tulemus, ainult pahameelt ning meelehärmi. Ma alati analüüsin mida mina ise oleksin võinud paremini teha või märgata ning peale seda nagu ei olegi midagi, millega teisest teerullina üle sõita, sest sama palju oleksin mina võinud teha paljusid asju paremini, kui see teine.
Juba ammu asendasin ma ka sõna SÜÜ sõnaga VIGA. Me teeme vigu, see on loogiline, mõistetav, oleme kõik ju ainult inimesed. Mina esiti ikka mõtlen, et inimene on hea ning ma pigem ülehindan teda, kui alahindan. Vead on parandatavad, õpetlikud, edasiviivad, dünaamilised, seletatavad.
Täiesti tavaline, normaalne elu on muutunud millekski väga imelikuks asjaks, mida mina enam ei mõista.
Noor jalgpallur sai mängu ajal palliga rindu ning suri platsil. Esimene kommentaar oli artikli all: “Aga kes on süüdi? Kes vastutab?”. Näpukene hakkab tõusma….. Pall? Treener? Teine jalgpallur? Kohtunik? Ta vanemad? Elu? Jalg? Samas on ju mängijad teadlikud riskist, et võib ka nii minna, või? Kõik ei lähe alati hästi.
Isa raputab parklas oma last, möödakäija filmib seda ning hiljem riputab selle facebooki, et näpuke saaks oma tööd teha. Näe, tema on süüdi! Tema on paha!
Eakas naine lohistab enda koera, teda filmitakse, et saaks hiljem mõnitada, kuid mitte keegi ei aita, keegi ei küsi, keegi ei kuula.
Asi on isegi nii absurdseks läinud, et kui ühele emale ulatati sünnitusmajas kätele tütar, siis oli ta pettunud, sest lubati ju poega! Kaebas haigla kohtusse! Kes on süüdi?
Avalikult ristilöömine on jube popp! Annab kuidagi parema tunde, oleks justkui teisteist parem…. Ma olen mõelnud, et võib olla see, kes teisi nii varmalt risti lööb ja näpuga näitab, on kokkuvõttes veel sitem inimene. Teisi maha tampides tunnebki ta ennast paremana, õilsamana.
Ma isegi mõistan seda enda kergitamise magusat maitset, kuid minu arvates ei ole see lihtsalt õige. On palju paremaid maitseid, nõrgad jäävad seda mekkima.
Ma ei kiida heaks laste raputamist ega loomade lohistamist, kuid ma tean enda kogemusest, et vahel on niiiii vähesest kinni, lihtsalt mõistmisest, heast sõnast, naeratusest, soojast pilgust, et see teine julgeks valida natuke parema tee. Me ei saa otsustada teiste valikute üle, kuid me saame kaasa aidata, et ta näeks, et on valida ka teine tee. Toimib igate pidi.
Elu on ikka veel lihtsalt elu!
Vahel võiks vaadata ka enda tegemised ja olemised kriitilise pilguga üle, mitte läbi filtrite või facebooki seina! Süüdistame, kaebame, karistame, sest keegi teine on ju alati süüdi ja näpukene tõuseb….
