Kas teie teadsite, et täna on eelijapäev? See on tuntud eelkõige Setumaal, kus see on suve keskpaiga määraja. Siitpeale algab sügissuvi ja lõikusperiood, vesi hakkab jahenema ja parme ning muid söödikuid jääb vähemaks (minu arvates on nende arv hüppeliselt kasvanud ning eile pistsid nad mu lapse kõhu ja miu põlve nahka!). Eelijapäeval kehtib setudel töökeeld ja käsk seda päeva pühitseda: kui jakapäeva ei pühitse, lööb pikne põlema. Vot.
Nagu minu sõber ütles meie suhltluse pausi kohta, et vahepeal on palju vett merre voolanud, siis selle väikese pausi kohta ütleks ma sama. Siin on vaikne, kuid elus on hirmsasti tegevust!
Ma käisin optiku juures, sest mulle tundus, et ma ei näe enam hästi. Ma justkui nägin, kuid nagu ei näinud ka, pilt vireles ning silmad väsisid. Kartsin, et mu silmad on läinud palju halvemaks, vaikselt sajatasin ennast, et olen kükkinud unetutel aegade telefonis ning istusin optiku tooli raske südamega.
Kuidkuid – minu silmad on paranenud 0,5 kraadi võrra ning tekkinud on silinder. Sain uued prillid ning minu sõbranna kutsub mind nüüd hellitavalt pensionäriks ning abikaasa kihistab minust möödudes väikest naeru. Mina nimetan aga oma prilliraame Miki Hiire prillideks.
Igatahes MULLE meeldivad minu uued prillid väha!
Panin tiba üle nädala tagasi oma Camemberti juustu küpsema, tundus kuidagi nii uskumatuna, et sinna peale tekib valge hallitus. Näe, tekibki! See on selline säravvalge õrn, siidine ja pehme padi! Täna hommikul aga võtsin kuivama Gouda, nüüd lasen tal natuke kuivada ja siis tõmban vahaga üle.
Meil elab vist väike ahjualune, sest pidevalt on meie kraanikausi pealne täidetud klaasidest, kuid ükski laps ei tunnista neid omaks ja meil on lapsi majas ainult 2! Korruta palju sa korrutad, et palun 1 veeklaas korraga, kuid ma võin mürki võtta, et mõne tunni pärast seisab seal peal taas 10 klaasi ja mitte ükski ei ole kellegi oma…..
Minu nugadepere täienes kondistamisnoaga. Saime hakkama sellega, et esimest korda meie 2 looma läksid tapale ja sügavkülma. See ei olnud kerge, ei ole kerge vaadata silma oma söögile, kuid õnneks oli töö ülimalt proffessionaalne, kedagi ei solgutatud kuhugi, ülimalt valutu ja kiire. Selle poole olen mina püüelnud, et me oleksime võimalikult isemajandavad ning mulle tegelikult ei meeldi kohe üldse see poest liha ostmine, sest ma ju ei tea kuidas, kes, kust jne. Meil on hetkel sügavkülmik liha täis ning iga viimnemgi jupp saab kasutatud, mitte ma ei käi poes valimas endale meelepäraseid jupikesi. Järgmine märksõna on aga jalajälg! Ma tahan jätta võimalikult väikese jalajälje. Viimati tuttavatel külas käies jäin lihtsalt mõttesse, vaadates nende kööki ja külmkapi sisu, KUI palju pakikesi on ikkagi ühes tavalises peres ja kui vähe sisaldab meie köök ja külmkapp neid.
Ma olen vaadelnud ja mõtisklenud selle enesepaljastamise buumi üle. Ma ei mõista seda. Tundub, et ei ole ok olla sale ja endas kahelda, kuid on hirmus äge olla normaalne ja ümar ning seda kõigile näidata. Uskuge, ka riietega saab aru, kui kellelgi on polstrit ümber, ausalt. Selline kummaline venitamine ja levitamine on nagu avalikult pussutamine, nina nokkimine või proteesidega lehvitamine, uhkusega. See on kohatu. Inimese keha on ok, keha on keha, kuid selline “vaata, vaata mind, ma olen uhke, et ma olen lodev ja lopendav!” on kohatu. Kui sa oled uhke enda vormide üle, siis sa oled väärikas, mitte ei löö neid igal võimalusel letti. Minu arvates ei ole ok pidev liputamine ükskõik millise kehaga ning ei ole ok ka olla uhke lodevuse üle! Mõelge, see keha peab teid teenima veel aastakümneid! Välimuse üle kemplemine tundub nii idiootne, inimene peab olema tasakaalus ja terve. Nii kehalt kui vaimult. Ei ole uhkuse asi, kui inimene ei hooli endast. Hoolitsetud küüned, ripsmed ja kulmud ei kaalu üles seda, kui inimene ei hooli endast. Üks ei välista teist, kuid tihtilugu kipub see sinna küünte ja ripsmete poole ning keha unub. Ja ma ei mõtle keha all ainult välist vormi, vaid ka seda, millest see koosneb.
Aga elu kutsub! Kaunist!
