Loodan südamest, et õhutemperatuur enam miinusesse ei kuku (täiendus 5.5.2017, lootus on lollide lohutus ja tulevaks nädalaks lubati lund, lörtsi ja miinust!) ning varsti saab taimed õue viia. Kõrvitsad on juba nii suured, et iga uue rohelise tutiga arvan, et see on nüüd õis ja mind valdab väike paanika.
Eile vaatasin, et ürdid on ka ilusti ninad välja pistnud nin sirutavad taeva poole. Sel aastal tahan ma kasvatada nii palju kui võimalik kõik ise.
Ma tahan, et me sööme veel puhtamalt ning paremini.
Me kolisime maale, sest me kaasaga jõusime arusaamani, et me oleme hinges maa- ja metsainimesed. Oleme pärit väikestest linnadest, noore täiskasvanu ea elanud maailmas siin ja seal, ka väga suurtes linnades. Lastega tulekuga tuli aga igatsus ja vajadus millegi tõelise järele, tahtsime tagasi maale.
Ma olen mõelnud, et on olemas erineavt tüüpi inimesi. On linna-maainimesed, linnainimesed, maainimesed, maa-linnainimesed. Linna- ja maainimeste tunneme me kõik.
Linna-maainimesed on aga need, kes on kolinud olude sunnil ja/või mingiks ajahetkeks maalt linna, kuid hing on jäänud maale ning iga vaba hetk veedetakse maal, kartulit maha pannes, oksi lõigates, talvepuid tehes, saunas higistades, rohides peenraid vms, sest ema-isa-vanaema-vanaisa või keegi on ikka maakodus ootamas. Maalt linna kiirustades mõeldakse aga, et kurat, see pump jäi vaatamata, tegi kuidagi imelikku häält. Katus näis sealt imelik, järgmine kord peaks vaatama. Ei tea kas seal ka sajab, taimedele teeks head vms.
Maa-linnainimesed on minu arvates need, kes kolivad maale või käivad pisteliselt, sest nad on piisavalt varakad, et endale selline soetada ja/või igal hommikul sõita maalt linna tööle, nautida nö maa hüvesid nt nagu värsket õhku, linnu laulu, kuid nad ei kasuta maad enda kasuks ära, vaid teevad sellest murumaa, võib olla leidub potike selle ja potike tollega, kuid midagi suuremat ei ole. Toidu ostavad. Tihtilugu soovivad veel maa-linnainimesed, et nad oleksid maal olles justkui linnas, ainult see oleks nagu nende VIP mull, oma vaikuse, rahu, värske õhuga jne. Ja kui neid juhtub segama loodus (kes oleks tegelikult nagu omas kodus), siis neil on kapitäis pudelikesi, mille hulgast nad siis valivad vastavalt looduse esindajale õige ning valavad sellega looduse esindaja üle. Ma alati imestan nende naiivselt kerglast oskust laiutada mürki paremale ja vasakule, seletus lihtne – mulle nad ei meeldi, nad segavad mind. No kohe mitte mingi võimuga ei taheta sobitada ennast loodusesse, vaid ikka loodus peab sobituma nende järgi. Enamuste jaoks on loomade, lindude ja ka taimede põhivajadused nagu teadus, tõesti, nad tahavad juua? Nad armastavad ju puuris elada! Neile meeldib puuris! Kuidas siis nüüd vabalt?! Ai nad ei saagi terve talve ilma joogi, söögi ja soojata hakkama? Aga MULLE on nii mugavam!!! Iga väiksemagi töö jaoks on neil oma brigaad, nagu haldjakesed, kes maa-linnainimese soovid ja mõtted täidavad. Viimane aga vurab enda maasturiga linnast maale, vaatab töö üle ning heal juhul noogutab või halvemal juhul ei nooguta. Linnas räägib aga oma tuttavatele, et küll on kondid kanged ja küll see maaelu on ikka väsitav. Ning heidavad nii muuseas, muide, meie naabri Mallel on täiega öko-kanad, kes munevad mahemune. Need kanad munevad isegi ilma kuketa!
Endid ma liigitaks metsistunud linna-maainimesteks, kellest on tulemas metsistunud maainimesed.
PS. minu motiiv ei ole pahasoovlik, lihtsalt vahel ei meeldi mulle inimesed üldse kohe mitte. Kohati lihtsalt märkan naa-a-tukene arrogantset suhtumist. Loodust, maad ja metsa peab austama. Samuti teist isendit. Ja kui ikka ei tea, siis ära pane tarka, lihtsuses peitub võlu!
