Mina ütlen ausalt, et minu elu on suuremalt osalt netis, ma kasutan netti selleks, et koju toitu tellida, ostan pileteid, ma uurin hindasid, nt e-poest tellides on paljude ehitusmaterjalide hinnad ka soodsamad, ma otsin sealt kõike…Suvaline rääkimine telefonis on minu jaoks ajaraiskamine, kui midagi tarka pole ütelda, siis saada sõnum ja info edastatud.
Mul on kaks last ja ma tutvustasin neid arvutite, telefonide, neti ja ruuteritega juba varakult. Suurem saab sel kuul 14 ja tema sai teha endale facebooki aasta tagasi ning väiksem on 9 ja temal on hetkel ainult email.
Jah, nad veedavad aega virtuaalmaailmas täitsa arvestavalt, kuid nad veedavad täitsa arvestatavalt aega ka reaalmaailmas.
Miks ma olen neid tutvustanud siis nii varakult hirmsate asjadega?
Ma ise teen tööd arvutis, ehitan kodulehti, kasutan miljonit erinevat programmi ja parandan kõiksugu erroreid ja…. ma ei saa aru, miks ma ei võiks oma lastele samaaegselt selliseid asju õpetada, sest neid oskuseid läheb ju vaja? Mu suurem saab oma arvutiga ilusti toimetatud nii, et mind kutsub ainult üle kontrollima, ise otsib netist oma vastused ja proovib lahendusi leida. Kui ta paar aastat tagasi hakkas mulle rääkima kellegi juutuuberi koti sisust, siis ma lihtsalt küsisin, et mis see sulle õpetab? Pigem uuri ja õpi midagi kasulikku ja huvitavat! Mingi aeg hiljem hakkas ta mulle rääkima ja küsimusi esitama galaktikast ja et neile vastused leida, pidin ma ise mr google lahti võtma. Ma kujutan ette, et minu teismelin oskab paremini seadmetes ja netis opereerida, kui paljud täiskasvanud.
Me räägime ka filtritest ja üldse kõiksugu lisadest, mida endale külge riputatakse, siis siiani (vähemalt nii ma olen aru saanud) saavad nad aru, et see on võlts ja kole ning nad saavad päris hästi aru mis on mis, nad ju näevad päris inimesi ja on ju aru saada, kellel on lisad ja kellel mitte. Mina mäletan, et enne kõiki neid filtreid me võrdlesime ka endid teistega ja proovisime leida endas kindlust. Aga võib olla ma olen nii pohhuist? Ma ei tea. Mul on üks tuttav, kelle selfied muutuvad iga aastaga udusemaks, kuigi kaamerad muutuvad iga aastaga paremaks….kuid las siis muutuvad! 🙂
Mind tegelikult pigem hirmutavad sellised “täiuslikud” lapsevanemad, kelle lapsed ei tohi vaadata nutiseadmete poolegi, nad on nii hästi kasvatatud, et nad ei tee kärbselegi liiga, nad kuulavad ainult klassikalist muusikat, külastavad teatreid, räägivad omavahel kultuurselt, ei ropenda, ei röhitse, ei peereta, on aina sulnilt malbed ning üldse valitseb maailmarahu, nemad ju selle halva maailmaga kokku ei puutu. Ok, ma nüüd liialdasin, kuid mida ma tahtsin ütelda, et justkui need, kes oma lastel ei luba arvutist, telefonist, tahvelarvutist jne mõeldagi, on kuidagi paremad vanemad kui need, kes neid asju lubavad. KUID kõik oleneb, eks? Kõik ei piirdu ainult mingi tiktoki jõllitamisega, seal on palju muud ka, need sedmed ei ole ainult tühi sisu.
Mina kuulasin aastaid oma tuttavate vihjed sellel teemal, et meie lapsed teavad nutiseadmetest NENDE arvates liiga, kuulasin loenguid teemadel, et NENDE lapsed küll ei tea sellest maailmast midagi ja KUI vägivaldsed ja rahutud lapsed on need, kes veedavad aega seal koledas maailmas ja KUI halvad on vanemad, kes seda lubavad ja KUI seda ja KUI toda….Kuniks nende vägivallatu laps lõi rõõmsalt minu lapsel toruga lõua pooleks ja nende teine vägivallatu laps irvitas kõrval ning selle vägivallatu pere pea tegi näo, et ta seda ei näinud! Ja minu laps lahkus täiesti vägivallatult kogu situatsioonist, tuli koju sügavalt pettununa, kuidas on võimalik, et täiskasvanu sellele ei reageeri ja kuidas on võimalik tahtlikult nii lüüa ja veel naerda teise valu ja haava üle?!
Rahu nende illusioonile, ma ei tahtnud näpuga näidata, vaid ma tõin näite, et nutisedamed ja vägivaldsus ei käi alati käsikäes, pigem nutiseadmed ja kasvatus või vägivaldsus ja kasvatus.
Minu arvates kasutame me filtreid nii või naa, kas siis virtuaalmaailmas või päriselus, eks?
