Teate, mida ma just avastasin? Ma olen kade, kõrvitsakade! Ma ei raatsi enda kõrvitsaid jagada! Ja teate – mul on neid terve elamine täis!
Ma ei pea ennast kadedaks inimeseks, võib olla kunagi nooremana ma isegi olin natuke kadedik, kuid hetkel ma väga ei kadetse. Kui tekib selline imelik tunne, mis võiks olla kadedus, siis ma analüüsin selle läbi ja kui ma saan midagi ette võtta, siis nii ma endale seletangi, et:” mida sa halad, liiguta enda p… !” ja kui ma ei saa midagi ette võtta, siis ei ole mõtet kadetseda. Lihtne, on ju?
Kuid just rääkisin oma kaasaga, et mida me õhtul sööme ja mõtlesime, et võiks kõrvitsat taas teha ja siis tuli meelde, et üks tuttav tahtis ka kõrvitsaid… ja ma ei raatsi! Ma lihtsalt ei raatsi neid ei müüa ega ammugi niisama jagada!
Kui nüüd terve mõisusega võtta, siis see on ju natuke haige, sest mul on neid tõesti terve toatäis! Aga samas me sööme ise mitu korda nädalas kõrvitsaid ja….
Ja ma isegi ei tunne ennast halvasti, et ma kõrvitsakade olen! Vot ei tunne jah!
