Väga mitu kihti lumememmesid sadas öösel maha! Kohe kurb oli vaadata kuidas naasnud haned otsisid põllul lumehangedes endale toitu. Õnneks homme on uus päev ja teine ilm!
Meie veetsime terve pika nädalavahetuse põhimõtteliselt õues. Ehitasime kuldnokkadele majakesi (ühte on kolinud küll tihased), võtsime võsa maha, jalutasime lambaid (aeda ei saanud veel teha, maa on ikka täitsa külmunud), käisime saunas, värvisime natuke mune ja sõime hakkliha-kapsavormi ning magustoiduks tegin kohupiimarulli. Midagi eriliselt uhket ei teinud ning paastu lõppu ei tähistanud, sest me ju ei paastunud.
Mune värvisime katuaba tee sees ja lahustuvas kohvis ning peale joonistasime valge pliiatsiga. Koksimine tundus rohkem huvi pakkuvat kui värvimine.
Toidust ma ka pilti ei teinud, kaamera vinnasin välja ainult laupäeva õhtul, sest üritasin kuud püüda, 1 pildist sai 2 ning sealt edasi juba terve seeria. Kõhutasin peale sauna lumehanges kivi peal, kaasa nr 46 kummikud jalas, hommikumantli peale tõmmatud jopes, palja sääri (sest ma pidin ainult korraks välja hüppama). Tegevus meenutas natuke nagu sitast saia tegemist. Miks? Sellepärast, et minu käsutuses olevad kaamerad on väga tagasihoidlikud ja kogu see ilu ja see lihtsalt ei jäänud nii pildile kui ma tahtsin, siis ma muudkui aga jätkasin ja jätkasin. Täpsustan, et 98% piltidest teen enda telefoniga ning 2% piltidest vana Olympuse kosuga. Mina isiklikult arvan, et esimeseks oluline on see, kes kaamerat hoiab ning alles siis kaamera ise. Igas pildis peaks olema mingi “midagi”. Igatsen ma paremat kaamerat siis, kui ma üritan tabada mingit teatud hetke ning minu oma on liiga aeglane või tulevad piirid ette (mille ma hetkel korvan programmidega). Hetkel ma igatahes ei tegele uue kaamera hankimisega ega isegi mõtle veel sellele ning ma ei taha veel piirata ennast igasuguste reeglitega milline pilt PEAB olema.
Kui me poistega metsas kolasime, siis avastasime, et ilves on meie metsa veeres istumas käinud, suunaga kanalasse, istunud ja siis otsa ringi pööranud (palju jälgi leidus). Samuti on saarmas meie tagaõuest läbi lohisenud (saba jäljed). Suure elevusega panime siis kaamera üles ja…. tutkit! Mitte ükski hing ei jäänud kaamerasse, 2 ööd ja ei midagi. Eile pani kaasa kaamera vaat et metsa ning ma lihtsalt ei taha minna lume ja tormi kätte sumpama, et seda ära tuua…
