Ma ärkan alati seal 4 ajal hommikul poolunne ja hakkan mõtlema tuleva päeva üle. Otsustasin täna, et ma olen tublim ja rebin ennast välja sellest töövaidluskomisjoni järelkajast. Olengi olnud tublim – olin natuke loominguline, siis panin taas juuretised käima, nühkisin oma vormid läikima ja nüüd lürbin külma kohvi.
Miks pudrust pilt? Sellepärast, et ma olen ikka hirmus pudrufänn! Ma olin täiesti veendunud, et ma olen andunud fänn, kuniks hakkas netis võimust võtma pudruteadus ja ma vajusin kohe väiksemaks – nagu selgus, ei teadnud ma mitte essugi putrudest! Nüüd olen ma ennast siiski harinud ja arvan, et puder ei ole teadus, mulle meeldivad lihtsad pudrud ja selged maitsed – puder ja või, puder ja kaneel. Jah, vahel heidan seemneid sekka, kuid suhkur ja kõik muu hoian putrudest eemal. Ise keedan ma selle pudru kokku ja ise seda ka lürbin, ei ole mul vaja valmis pakikesi.
Mõelge – tellisin id-kaardi e-teeninduses, 2 päevaga on see juba trükitud ja nüüd ootan millal see teenindusse jõuab. Ise tegin pildi ka. Mõndades asjades olen ma tähenärija ja ise nägin küll pildil paari varju, kuid paremat pilti ei saanud ka, seega saatsin selle. Nemad neid varje siis tõenäoliselt ei näinud, sest trükki see läks ja valmis see on.
Need, kes mind on kauem lugenud, nemad teavad, et mul oli paar aastat tagasi täielik burnout ja seda blogi hakkasingi ma pidama selle pärast, et ennast lahti kirjutada. Muutsin ma ka enda elus suunda, jätsin vana ala seljataha, lõin laua nö puhtaks ja alustasin puhtalt lehelt. Miks? Sest ma lihtsalt ei suutnud naasta vana juurde, lämmatas.
Ma ei tea millise pildi ma endast blogis jätan, kuid päriselus olen ma inimene, kes naerab väga palju ja kõvasti; kui midagi teen, siis hingega; sekkun, kui näen, et ebaõiglus möllab; räägin palju ja vehin rääkides kätega ja kasutan väga palju miimikat; enesekriitiline olen; kaitsen nõrgemaid; ei salli silmaotsaski suurustajaid ja tühjajutu mehi; minu kõige kõige on minu perekond; ma väga ei ilusta, asjad on nagu on.
Nagu te vist aru olete saanud, siis ma küpsetan väga palju ja soovin sellest endale sissetuleku teha. Läksin kevadel majutus- ja toitlustusettevõttesse palgatööle, täiesti lihtsaks teeninajaks. Läksin sinna mitte palga pärast, vaid võrgustiku ja ala pärast. Kunagi olen ma sellel alal töötanud ja mõtlesin, et kuna ma ei ole ammu kuhugi kollektiivi kuulunud, siis oli mulle endale äärmiselt huvitav kogeda KAS ma üldse endana ja väljakujunenuna üksiku hundina sobin kollektiivi. Vaheldus oli teretulnud.
Tööd oli palju, kuid mulle meeldis! Ma tundsin ennast nagu kala vees! Endalegi üllatuseks võtsid inimesed mu kiiresti omaks ja täiesti kõhklusteta ütlen, et mul ei ole elu seeski nii ägedat kollektiivi olnud! Nalja sai palju, tööd tehti kõvasti ja kõik hoidsid kokku. Vahelduseks oli nii hea tunne kuhugi kuuluda ja ka minu eesmärk sinna minnes hakkas kuju võtma ja peamiselt jätkasin ma seal töötamist kollektiivi pärast (muidugi ei saa unustada raha, eks)! Juhtkond oli minuga rahul, samuti kaastöötajad ja kliendid samuti! Teate ju seda tunnet kui te südamest tunnete, et te olete milleski hea? Mina olen inimestega hea, see on minu ala ja nagu ma ikka ütlen, siis ei ole teenindajaks olemine lihtsalt taldriku kliendi nina ett transportimine, vaid midagi suuremat ja enamat! Ma naudin seda tööd! Minu arvates on see üks peen mäng. Ei pea nõustuma, sest kõik on ju milleski head ja tunnevad enda südames enda teema ära, eks?
Suve lõpus vahetus tegevjuht, uus juht astus tegelikult pildile augusti teises pooles, nii et ta tegi oma “töö” pm alla 2 nädalaga ära. Endine juhtkond suutis teha enda tööd, uus juhatus enam mitte nii hästi.
Ma olen suur inimene (täiskasvanud) ja ma olen õppinud võtma kriitikat vastu, sõelun selle ära ja nopin vajaliku välja, et õppida, parandada ja paremini teha. Kriitika on ok, lahmimine ja laimamine ei ole ok.
Mis olid MINU ARVATES need põhjused miks mind vallandati? Omapäi kulgenud inimesena olin ma unustanud, et tööelus on olemas erinevad staatused, mis kahjuks sõidavad sisse ka inimõiguste tasandile. Ma pean silmas siin seda, et kui sa oled ametiredelil minust kõrgemal, siis olen ma kuidagi kohe väiksema kapatsiteediga ja, ütleme pehmemalt, minuga on lubatud käituda halvasti. Minana pean hetkel silmas lihttöölist.
Mina olin arvanud, et kui mina olen teenindaja, siis tähendab see seda, et ma teenindan võimalikult hästi ja kui sina oled kokk, siis teed sina võimalikult head toitu, kui tema on tegevjuht, siis ta juhib kogu kremplit võimalikult hästi, KUID see tähendab seda, et me oleme kõik samal pulgal, me oleme vajalikud mutrikesed, me anname oma panuse ja töötame meeskonnana, sest muidu ei eksisteeriks tervikut. See tähendab seda, et üks ei ole parem kui teine! Me oleme üks suur meeskond, kolleegi tuleb austada, töösse suhtuda tõsiselt ja teha seda hästi, oma tujutsemisi tööle kaasa ei võta jne.
Mina, rumaluke, arvasin, et see ongi nii, kuid mingil hetkel sai mulle kiiresti selgeks, et ma olen absoluutselt metsas oma arvamustega! Ehk see oli üks põhjus, see et ma julgesin arvata, et me oleme kõik võrdsed ja ma vedasin piiri sinna, kus paljud lihttöölised ei julge lihtsalt vedada, sest põhjuseks on hirm kaotada sissetulek ja enesehinnang ei luba.
Teine põhjus, ma arvan, oli see, et astusin nõrgemate kaitseks välja ja see on seotud eelmise lõiguga. Ma olin ju lihttööline.
Kolmanda põhjuseni jõuan ma arvatavasti järgnevatel päevadel, sest see nõuab omaette kirjatükki.
Ma mainin ka ära, et ma olen konsulteerinud oma juristiga, ma võin sellest kirjutada, sest see on minu kogemus ja nägemus ja kirjutada võin ja kirjutan ma ainult tõtt! Laimamises ei saa süüdistada kui kirjutatakse/räägitakse tõtt! Teile ka teadmiseks! Samuti soovitan teil ütelda või teha asju siis, kui need on aktuaalsed! Hiljem see lihtsalt ei tööta! Ütlen seda selleks, et minu tööga oldi rahul kuni minu eelviimase päevani ja just siis fabritseeriti minu vallandamise põhjus!
Aga ma lõpetan praeguseks, elu kutsub!
