Kunagi olin ma nii arg, et kui minult mingit teenet paluti, siis ma ei julenud ütelda ei.
Siis õppisin ütlema ei ning nagu ikka uute asjadega, kõikusin äärmustes ja ütlesin vahel ei liiga mõtlematult ja rutakalt. Jah, vahel kahetsesin.
Nüüd olen õppinud ütlema asjade peale, mille peale kohe vastust ei tule, ütlema, et ma mõtlen ja ma ka mõtlen selle peale. Ma ei saa üldjuhul anda vastust tunni pärast, sest see on ju põhimõtteliselt kohe ja selle vastuse oleksin ma saanud ju anda kohe. Minu “ma mõtlen” kestab päevi. Kui ma olen valmis mõelnud, siis minu vastus on kaalutletud ja kindel.
Jah, ma tean, et võin tunduda aeglane, kuid mida ma ikka enam rahmeldan, eks?
