Täna igatsen ma inimestevaba aega! Ma tunnen tõsiselt puudust sellest vaiksest ajast, mil ma ei pidanud nii tihedalt ja palju inimestega suhtlema. Mida rohkem inimesi, seda kirjumaks kisub ning tingitud ka teatavast väsimusest, on mul täna ülimalt villand kõiksugu idio… kentsakatest inimestest.
Ma tegelikult ei saanudki aru miks mulle ei meeldi eestlastele pakkumisi teha, alati tuli imelik tunne sisse iga pakkumisega… Kuniks viimase pakkumisega, mille tegin eelmisel nädalal, sain ma lõpuks aru, miks see nii ebameeldiv on! Kui teised lähirahvused tänavad pakkumise eest ning ütlevad, et see sobib või on siis liiga kallis, ehk väikest liikumisvara, siis kaasmaalased lähevad vihaseks, tigedaks, ründavaks, pööritavad silmi, venitavad suunurki, et no mis mõttes!?! Minu jaoks on selline reageering kuidagi ebameeldiv/kohatu, kuid võib olla on asi minus…. ei tea. Ma tegin eelmisel nädalal tuttavale pakkumise ning tõsiselt tegin hinnaks ainult enda 3 tunni töö, lihtsalt kuiva töö hinna. Tegelikult sisaldas töö palju loomingulist tegevust, palju mõttetööd, visualiseerimist ning terve päeva korralikku tehnilist poolt ehk ainult tegemist. Vastus oli, et “MIS MÕTTES! Sa ju oskad, miks sa siis selle eest raha küsid!?!” Daa – sellepärast, et ma OSKAN! KUID isegi tegin sõbrahinna, sest huvitaval kombel pean ka mina maksma makse ning minu lapsed söövad!
Eks…. Tegelikult oli eelmisel nädalal selliseid õhkuahmivaid kogemusi mitu ja ma olen neid nüüd paar päeva siin seedinud.
Eelmine nädal sisaldas ka palju nutmist ja hingevalu, ma kaotasin kõik oma vutitutid…. Kuid sellest ma ei taha rääkida.
Eile vorpisin kodus teha kohe 5 sepikut, et ikka jaguks. Ma olen olnud pidevalt lennus ja kodustele on pakkuda olnud ainult leiba, lapsed igatsesid jubedalt sepikut, nii ma siis hoogu läksin. Kui juba, siis juba!
Ma teadsin, et inimesed söövad liiga palju rafineeritud toite, kuid sellest räägitakse nüüd ka rohkem, õnneks. Õnneks olen ma juba ammu hakanud sellele mõtlema ning rafineeritud toitu me enam väga palju ei söö. Leivad-saiad teen ammu rafineerimata jahust ning aegajalt sööme küll pastat ja osaliselt rafineeritud suhkrut, kuid mitte eriti. Midagi muud me valmiskujul ei tarbi, vähemalt ei tule kohe meelde.
Kogu minu tormamise juures olen kaotanud kilosid – kaal näitab 56-57 kg, oleneb toidukogustest. Ei olegi mingeid saladusi, liigu ja söö päris toitu!
Ma tegin üks päev retseptitu rabarberikoogi. Põhi on muretaigen (või, suhkur ja jäme täistera nisujahu, suht võrdses koguses kõiki. Jälgi, et puru jääks purune, mitte võine), vahele fariinisuhkruga segamini rabarber ning peale õhuline biskviit. Lihtne, maitses ja kadus.
Vaadake kui kollane biskviit! Hetkel tulevad koogid nii võrratult kollased, sest kanad napsavad kõike hääd ja paremat õuest!
