Ma olen endasse taas filme ahminud. Tavaliselt me võtame enne magamaminekut mingi filmi ette, sest jah, hetkel on meil telekas magamistoas, sest elutoas käib remont.
Nii me siis õhtuti avame Netflixi või Viaplay ja hakkame valima. Mulle ei meeldi väga draamad ega romantilised komöödiad, kaasale meeldib Seagal, fantaasiad ei meeldi. Jeh, right….
Viaplay meeldib mulle rohkem kui Netflix, lihtsalt sellepärast, et minu arvates on seal paremad filmid.
Kui ma ütlesin, et mulle väga romantika ei meeldi, siis tegelikult söön nüüd sõnu. Mulle hirmsasti meeldib film Enough Said. Justkui päris inimesed, päris elu. Aus. Irooniline, naljakas, soe. Soovitan kindlasti!
Samuti meeldis mulle The Infiltrator. Põhineb tõestisündinud lool, mafioosod, kokaiin ja FBI. Ja mulle meeldib Bryan Cranston.
Brimstone. Metsik lääs, külake, kus kirikuõpetaja võtab endale liiga suured õigused. Esiti jäi mulle silma selle filmi mingisugune reklaam, sest seal on majadel täpselt selline laudis nagu ma meie majakesele tahan. Vaatama jäädes haaras film kaasa. Esimene 2/3 filmist oli tõsiselt kõhe, õudne, just selline kõhedus mulle õudukate juures meeldib. Õõnes.
Before i go to sleep. Naine kannatab täieliku amneesia all, igal hommikul ärkab ta üles mäletamata kes ta on. Arsti soovitusel hakkab ta pidama päevikut ning sealt see lugu kooruma hakkab. Täitsa hea, ei jää painama.
What we do in the shadows. Vampiiridest tehtud dokumentaalfilm. Absurdne, kuid ma ei suutnud vaatamist lõpetada, irooniline, sisaldas helgeid hetki ning mulle ikkagi meeldis.
Carlito´s way. Narkodiiler otsustab peale vanglast vabanemist allmaailmale selja pöörata. Al Pacino peaosas, seda filmi on aegajalt lihtsalt hea vaadata. Ei teagi miks.
Misconduct. Kole film! Film on tõelisi püsse täis ja siis on seal kõige keskel kummi Barbara, vabandan! Täiesti ilmetu, eksinud moega, kivistunud naisnäitleja, väga kandvas rollis ja ta kohe üldse ei kanna seda välja. Tema filmid võtan ma igatahes ette, sest selles filmis ei jõudnud tema tähesära minuni.
Shutter. Pildid teispoolusest, ei midagi erilist, kuid film läheb hetkel teemasse. Kui vaatate, saate isegi aru. Nagu ma ikka oma lastele ka räägin, et on asju, mis ei ole mitte kunagi, mitte mingil hetkel naljakad ja punkt! Nendest tuleb hoiduda, see sisemine kompass, ma ütlen.
Final girl. Koledate kommetega poistel ei vea kui nad valivad vale tüdruku. Vahepeal oli väga põnev, kuid siis vajus kogu film kuhugi ära. Vaadatav.
The Fundamentals of Caring. Erinevad taustad ja elud ristuvad. Südamlik ja soe film. Soovitan!
Gerald´s game. Abielu vürtsitamiseks sõidab abielupaar suvilasse, et seal oma “mänge” mängida. Mees, naine, käerauad. Kõik ei lähe nii kui plaanitud ja lugu algab. Pidi olema õudne ja psühholoogiline ja puha. Minu meelest sisaldas film palju loogikavigu ja see rikkus kogu mängu, kuid vaatasime ikkagi lõpuni. Tegelikult mina vaatasin, kaasa vajus juba unemaale, lõpus lihtsalt korraks ärkas küsimaks, et kas läks paremaks. Ei, ei läinud.
Aga selleks korraks aitab. Elu kutsub.
