Täna hommikul, kui ma läksin kõiksugu erinevaid uksi avama (kanala, vuttila, kasvuhoone, tibula, lasteaed), seisatasin poolel teel, tuli tunne nagu oleksin ajas tagasi läinud. Suletud silmadega oleksin justkui tagasi maal, oma vanaema juures. Puud kohisesid ning ümberringi hõljus maa värske lõhn, milles segunesid lilled, muru, muld ja mets. Nii hea!
Täna hommikuks oli lahkunud meie karjast pensionär-kana. Ju ta läks parematele jahimaadele. Ta oli juba mitu päeva põdurakene, õues ei tahtnud käia (vihma kallas ka nagu oavarrest), ainult kanalas tatsas ringi, me viisime talle oma pessa juua ja süüa ning käisime temaga ikka rääkimas. Tema eest hoolitses kohe eriliselt Oliver. Pidevalt käis vaatamas, kas kanakesel süüa- juua on ning vajadusel täiendas varusid. Eile õhtul oli temagi väga kurb, sest kana ei tahtnud enam oma pesast välja tulla.
Ma olen alati olnud seda meelt, et sünd ja surm on loomulikud. Ilustada ei ole vaja.
Olen vaikselt lootnud, et sünni ja surma nii lähedalt nägemine, õpetab meie lapsi väärtustama seda aega, mis jääb sinna vahele. Õpetab jätma hüvasti, õpetab käsitlema tundeid, õpetab väärtustama elu, õpetab lahti laskma, õpetab suhtuma elu erinevatesse etappidesse kui loomulikku protsessi.
Justnimelt õpetab käsitlema tundeid, mitte vähem tundma.
Igal algusel on ka lõpp. Teekonda peab nautima. Siis ei ole kahju kui kõik lõppeb. Tänulikkus. Elada kannatab südame ja rõõmuga.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
