Suur soe on tagasi. Igatsema jään ma ikka seda lubatud suurt vihma, maa lihtsalt nõuab seda. Kõik kuivab.
Eile vorpisin taas sepikuid teha, täna panen uuesti leivajuuretise käima. Sepikutaigna põhjast tegime pizzat. Üllatavalt hea sai, pehme ja kohev, omamoodi, nagu pannipitsa, väga hea.
Tundub, et minu küüslaugust ei saa ikka asja, kitsed sõid need lihtsalt ära! Kui kitsed saavad, siis kitsed söövad üllatavalt paljud asjad ära! 🙂 Mädarõika sõid ka ära.
Kool sai läbi! Meie lapsel tuli ainult üks 4 tunnistusele, tööõpetus. Ülejäänud tulid viied. Mina olen rahul, sest ta on alati õppinud iseseisvalt ning kõik ülesanded ja kohustused on ta ise suutnud õigeaegselt ära teha, õpib aja ja asjade organiseerimist ja planeerimist, mis on ainult hea. Sellele lisaks on jõudnud käia ka baritoni õppimas ning jalgpallis. Tubli!
Vestlesin millalgi kauge tuttavaga ning kõrvu jäi kuidas neil kõigil on hirmus kiire ning lapsed saavad ise kõigega hakkama ja vanemaid nagu ei olegi vaja. Räägime siin alaealistest. Minul oleks seda häbi rääkida, ausalt. Lapsed on lapsed ja lapsed ei pea ise kõigega hakkama saama. Lapsed saavad ainult siis ise kõigega hakkama kui neil ei ole valikut, nad on sunnitud! See aga ei tähenda, et see oleks õige ning neil oleks seda vaja.
Kuskilt jäi kõrvu ka kerge põlguse üteldud – liiga hoolivad vanemad. Mida see tähendab? Kas saab liiga hoolida? Kas saab liiga armastada?
Mina ei lase enda lastel olla liiga iseseisev, nad ei ole pidevalt omapead ega saa pidevalt ise hakkama. Minu arvates on nende ülesanne hetkel, selles eas, hoopis miski muu. Mina olen veendunud, et minu lapsed ei pea veel saama hakkama iseseisvalt siin maailmas, eriti enda sisemaailmaga. Kuid paratamatult nad ju jäävad üksi, kui puudub täiskasvanu tugi ning need hetked, mil täiskasvanu ja laps kohtuvad, on liig üürikesed, et jõuaks või oskaks last õieti avada. Üürikeste hetkede ajal ei jõua ega oskagi enam last lugeda.
Armastus on vaba. Laps on armastus, laps on vaba. Nii paljud käsevad ja keelavad lapsi vitsaga, tutistamisega, jõuga, hirmuga, volüümiga. Jah, füüsiliselt oled mingil hetkel üle ja kerge on domineerida. Kuidas suuremana?
Noore emana juba leidsin ma, et minu moodus nö hallata väikest inimest peab olema kestev. Mina räägin, vestlen, kuulan, arutlen. See on toiminud, vähemalt siiani. Me räägime väga palju, meil on side, meil on usaldus.
Ja et see side kestaks, selleks pean ma olema olemas. Alati.
Millest veel märkab, et lapsed ei taha olla iseseisvad, nad ei taha olla üksi, nad vajavad täiskasvanuid. Pisikeste hingede frustratsioon väljendub jõhkruses. See pole jutt ega miski, et alati on jõhkrus eksisteerinud. Ei, minu arvates on jõhkrus tõusnud uuele tasemele.
Aga ma lippan! Meil on plaanis teha täna grillvorste, soolikad juba ootavad, nüüd vaja hakklihamass kokku segada.
Ja mamma Kitse-Kitse vaja ära lüpsta! 🙂
Kaunist!
