Päevad ei ole vennad, isegi mitte õed.
Hakkasin mina eile kõrvalhoones asju sorteerima ja kaste ringi paigutama. Mitte ühtegi kasti ei pillanud ma maha kuniks kätte sattus kast, milles niidid, nõelad, lõngad, pärlid ja kõiksugu pudi-padi. Arvake mida! Just see kast otsustas mataki põrandale kukkuda, kenasti põhi ülespoole. Iga ainuski nõel oli põrandal minu pärlitega segamini. Tore!
Läksin mina vuttide puure puhastama. Olin saanud ilusti viimasegi uuri puhtaks, kõik kaka kogutud kasti, võtan kasti kätte ja ….. põhi pettis ning kogu p.sk lendas põrandale…. Võimas!
Tulin tuppa ja hakkasin kööki koristama. Nõjatusin kraanikausi vastu ja tundsin, et midagi jäi minu ja kraanikausi vahele. Otse loomulikult olin unustanud vutimunad taskusse ja nüüd oli mu tasku täis omletti!
Mõtlesin, et võiksin midagi muud teha, mh…
Läksin lammastele süüa viima ja ma ei tea miks, kuid otsustasin hakata julgeks ning lasin ühe lamba lahti ja jätsin nö pealamba ketti. Roosi lasin lahti (see noorem ja sõbralikum) ja Milla jätsin ketti. Nii see pidi toimima. Pealammas hoiab kogu karja paigal. Arvake mis juhtus? Ei, Milla ei olegi pealammas. Roosi kõndis minema, Milla tormas tal sabas. Kuhu läks Roosi, sinna läks või üritas minna ka Milla (ta oli ikka ju ketis). Õnneks olen ma Roosi ära ostnud kõige hea ja paremaga, seega ei puigelnud ta väga vastu kui ma ta tagasi lauda juurde juhatasin.
Kõige tipuks tegin ma leiva, mida saab vabalt kasutada enesekaitsevahendina! Mina teen süüa tunde järgi, taigent segasin aga mikseriga ning sellega puudub igasugune tunne. Tegingi liiga tugeva taigna, salamisi lootsin, et läheb läbi, kuid ei, ei lähe. Vorpisin valmis tõelise tapariista….
Sealt edasi hoidsin kergemat joont ja suutsin päeva õhtusse veeretada suhteliselt tagasihoidlikult.
