Vuttila hakkab juba kuju võtma. See on tegelikult nende suvila, vutitraktor. Talveks lähevad kõik uude linnulasse.
Eile hommikul tuli sõnum, et kuller toob täna kell 19 minu tellitud elektriaia. Kell oli nibin-nabin enne üheksat kui kuller helistas. Küsisin 2 korda, et kas ta on kindel, et teab teed. Jah, tal on geps! Igaks juhuks läksin õue, paari minuti pärast näen kuidas kulleri auto sõidab meie naabri väravast sisse. Helistasin, et nüüd läks natuke valesti, mingu tagasi suurele teele ning pööraku järgmisest alla. Jooksin tee otsa ja näen kuidas kuller sõidab meie teeotsast mööda ja pöörab ülejärgmisest alla. Helistan, et nüüd läks taas natuke nihu. Igatahes lõpuks me teed ristusid ja ma sain oma aia kätte.
Eile tegime õhtuks taas krevette, seekord ostsime krevetid teisest poest kui tavaliselt. Küpsetasime ära, nokkisime neid ja muljetasime. Õhtu nagu õhtu ikka. Pärast koristasin kööki ja panin nõusid masinasse, kaasa küsis kas ta viib aia praegu kuuri, et homme paneme püsti. Vastasin, et jah, vii. Lapsed mängisid, linnud laulsid, koer magas, kanad hakkasid ka unele sättima.
Pöördepunkt.
Minuti pärast tormas sisse aga õhkuahmiv kaasa, et andku ma talle rohtu ja jooksis tagasi välja. Ma ei saanudki kohe aru, esiti tuli pähe, et ta jättis näpu kuhugi vahele või lõikas kätte vms. Ei, allergiarohtu hoopis tahtis, ta sai krevettidest allergiahoo, mis lõi hinge kinni ja tugeva lööbe. Sellist ei ole kunagi olnud. Andsin talle rohu (meil on need käsimüügist ostetud paljureklaamitud rohud, mis ma kunagi äkilise nõgestõbi pärast ostsin ja siis avastasin, et mu nõgestõbi tuli hoopis vihastamisest, ma lõpetasin vihastasime x inimese peale ja nii need rohud ja lööve jäid) ja ootasime imet. Ei läinud paremaks, läks hoopis halvemaks ja juba hakkas südagi puperdama, õhku ei saanud ja lööve oli mega, ei jäänud muud üle kui helistasin 112. Küsiti kõiksugu küsimusi. Naljakas, et ma olin unustanud oma abikaasa vanuse, ma pidin tõsiseid arvutusi tegema, mis ei õnnestunud, sest mu peas vasardas mõte, et ma pean kiiresti kiiresti vastama ja ma ei tea vastust ning lõpuks ikkagi pakkusin huupi (õnneks vastus oli õige). Tegelikult unustan ma normaalses olekus ka enda vanuse…Ma olin unustanud kuhu ma ravimikarbi panin, mäletan, et ma kallutasin terve arstimite karbi voodile tühjaks ja rebisin tabletid karbist välja ja siis enam ei mäletanud, sest ma tormasin tablettidega juba edasi. Naljakas kuidas meie aju töötab (st ei tööta) śokis või mäletab hoopis teisi asju. Kui ma hakkasin dispetśeriga lõpetama, oli ravim vaikselt mõjuma hakanud ning mu mees teatas, et kiirabit ei ole enam vaja, ta saab juba natuke vabamalt hingata. Seega minu kõne suunati meedikule, me käisime veel hetkeolukorra üle, ta ka oletas, et ravim on hakanud mõjuma ning suure tõenäosusega on kõige hullem möödas. Tühistasime väljakutse ning saime veel juhiseid kuidas edaspidi käituda ja kui juhtubki nii, et läheb hullemaks, siis tulevad kohe kohale. Samuti paluti tulevikus välja jätta meie toidulaualt koorikloomad, sest see allergia ei mööduvat kunagi ning nagu ma hiljem lugesin, siis kõige eluohtlikumad allergiad on pähkli, kala ja koorikloomade omad.
Hetkel on kõik kontrolli all ning eilsest hoost ei ole jälgegi. Õnneks.
Mina olen aga ikkagi veel kuidagi endast väljas. Tundub, et ma olen hetkel unustanud väga palju olulist infot. Suutsin blokeerida enda id kaardi, sest sisestasin 3 korda vale koodi. Ma ei mäleta täpselt kus mu ümbrikuke on koos PUK koodiga, mäletan ainult, et kontoris. Lihtne on ju? Aga ma avastasin, et ma ei suuda meenutada praegu ka koodi, et kontor valvest maha võtta…..
Täiendus: lugesin pakendilt, et Päritoluriik Hispaania ja kasvatatud Vietnami kalakasvanduses. Mida seegi peaks inimkeeli tähendama? Kust need siis pärit on?
Lisaks lugesin, et sisaldab E451 ja E452 aineid. Lugesin, et E451 ja E452 põhjustavad samalaadseid sümptomeid nagu toiduallergia. Võta sa nüüd kinni millest see päriselt oli.
