Mul on vaba päev, noh vaba-vaba, töövaba, kuid koolivaba ja muu vaba ei ole.
Ütlesin oma kaaludele hommikul, et otsusta kiiremini…. Ta ei suutnud otsustada, kas ta soovib muna kõrvale 1 või 2 viilu leiba….(Laps on kaalude tähtkujus, kehakaaluga ma veel ei räägi…. 😀 ).
Minu sõbranna ütles mulle, et ma olen kummaline. Ta ütleb seda päris tihti, kuid sel korral ütles ta selle peale, et ma ei saanud aru, KUIDAS tekitab üks kangatükk nii palju kära. See on ju lihtsalt kangas.
Ma ei mõista ka seda, mida Sveta nii valesti ütles?
Teate, mis on õudne? Õudne on see, et ma tunnen nii lähedalt, nii mitut inimest, keda on lapsena vägistatud lähisugulase poolt. Ja tõesti – ma elan täiesti normaalses kohas, “normaalsete” inimeste keskel, üdini normaalsuses, suisa kuldses keskpärasuses, kus mehed on suure emmiga, kus mehed ei kanna kleite, kus naised armastavad beebisid, õhupalle ja pudrunuiasid, kus naised ei küündi mõtlema elektrisüsteemi peale ning “kenad” naised ei ehita, õigemini ei tohi sellest rääkida, sest äkki sa alandad sellega oma suure emmiga meest, kus homoseksuaalsus on haigus ning isegi tśilli söömine väljendavat mingisugust hälvet (ma ju arrrmastan tśillit, eks!). Ma ei ole neid lõhutuid otsinud, vaid nad on tulnud täiesti kogemata mu ellu ning neist on koorunud see õõvastav tõde välja ajaga. “Normaalne”? Pereasjad jäägu pere keskele?
Ma olen alati olnud see, kes mõtleb “valesti”, kes näeb “vale” välja, kes ütleb valesid asju, valel ajal, kes kannab valesid riideid, kes ärritab jnejne. Mina olen see tüdruk, kes lasi endale esimese tätoveeringu teha 15 aastasena, 27 aastat tagasi, siis kui Eestis olid tätoveeritud tüdrukud veel põlu all ja omasid teatavat reputatsiooni. Ei, ma kohe üldse ei kahetse (nagu mulle sajatati), vaid oma 41. sünnipäeval lasin teha uue, kolmanda.
Kastis jäävad kondid kangeks, tulge sirutama!
