Mul on mu abikaasaga pingevaba suhtlemine, oleme ka kaua koos olnud ning ma arvan, et need teravamad nurgad on juba maha lihvitud. Paari aasta pärast saab 20a täis.
Me oleme mõlemad seda meelt, et kodus peab olema hea olla ning kodu peab olema selline koht, kuhu tahad alati rõõmuga tulla. Me anname endast parima, et see nii ka oleks ning vajadusel teeme korrektuure, oleme mõlemad aru saanud, et me kumbki ei oska mõtteid lugeda ja sellepärast peame asju lahendama verbaalselt. Kui miski vaevab, tuleb sellest rääkida, mitte mossitada, silmi pööritada ja puhiseda (loomulikult oleme seda ka teinud ning see etapp on läbitud. Ei tööta, ausalt).
Meil on kodus ka selline kord, et teeb see, kes oskab või kellel hetkel aega on. Seega on täiesti tavaline nähtus, kui mu kaasa tühjendab nõudepesumasinat, riputab pesu kuivama ja mina remondin midagi. Ei ole ka nii, et tema liigutab leemekulpi ja mina teen metsas puid. EI, tema teeb metsas puid ja mina liigutan leemekulpi, sest tema oskab mootorsaage käsitleda ja mina oskan süüa teha. Ma ei suudakski olla selline naine, kes lakib küüsi ja teeb ainult “naiste” asju. Igav hakkab, liiga ühekülgne, ausalt. Mind ei saa vägisigi selliseks. Mu mees teab seda ning teda see ei häiri.
Lihtsustatuna siis – me ei toimi ühiskonna poolt paikapandud stereotüüpide põhjal. Me elame nii nagu tundub meile õige, mitte teistele.
Pühapäeva õhtupoolikult andis otsad meie veeautomaat. Manomeeter oli juba enne õhtal, surverelee korduvalt vahetatud ning nüüd siis kärssas kogu masin läbi. Tore…
Olime kunagi enne ostnud naabri käest kopikate eest kasutatud veeautomaadi, tagavaraks, kui midagi juhtub, siis on kohe olemas. See oli lahti võetud ning sellelt puudus üks osa, pumba viisik.
Ühendasime pühapäeval vana pumba lahti ning esmaspäeval läksin poodi ostma pumba viisikut. Kuna ma santehnika terminoloogias väga tugev ei ole (kuigi teadsin millist osa vaja on), siis nimetasin seda nagu kolmikuks, millel manomeetri ja surverelee kohad (tegelikult nagu halloo, 3 + 2 on 5, loogiline ju, et viis=viisik). Igaks juhuks võtsin relee, väljavoolu otsiku ja manomeetri kaasa, piltlikult seletatuna ehk kergem.
Väike poeke, palju asju, üks müüja.
Ladusin asjad lauale ja esitasin enda soovi. Müüja raputas pead, ohkas südame põhjast vähemalt 10 korda taas see naine oma soovidega ning ütles, et sellist asja neil ei ole. Samaaegselt ohkides, et nüüd peab JÄLLE hakkama mitmest osast kokku tegema MIDAGI! Ma seletasin, et sellised osad on tavaliselt alati poes olemas, ühes tükis, see on täiesti universaalsete mõõtudega ning sama tavaline osa kui surverelee! Ma ei tea mitu tolli miski auk on (tule taevas appi, kui ma peaksin kõiki neid numbreid ka mäletama), kuid ma tean, kui ma seda õiget osa näen. Tema väitis vastu, et sellist osa ei ole olemas ja ta ei saa üldse aru, millest ma räägin! Minu taga seisev mees itsitas pihku ning kiitis (mees)müüjale takka ning vaatas mind kaastundliku-üleoleva ära trügi meeste alale mida sinagi tead pilguga!
Lasin pilgul rännata, paremal oli klaasist lett, täis kuhjatud kõiksugu tränaga, kuid klaasi all olid hunnikus just pumbale mõeldud liitmikud ja kiiruga silmitsedes nägin ma just meie pumbale sobivat osa. Ütlesin müüjale nii. Taas ohkimine, et tema ei usu, sest ta isegi ei tea mis osast jutt käib! Ometigi kaevas ta sealt mu osa välja ja ma siis panin selle seal laua peal kokku (nii palju kui mul osasid kaasas oli) ja näitasin.
Minu taga oleval mehel tekkis ahaa moment, sest ta NÜÜD teadis millest jutt käib, kuid KA ei teadnud selle nimetust. Müüja nägu oli tumepunane ning ta pudistas, et ta TÕESTI ei ole enne sellist osa näinud ning ei tea sellest osast midagi! Ta isegi ei tea mis selle osa nimi on!
Selle osa nimi on pumba viisik.
Vesi on taas toas ning pump töötab ptüiptüiptüi laitmatult. Jah, sain hakkama.
Ei, ma ei seletanud ebaselgelt. Ei, see ei olnud esimest korda kogeda suhtumist, et naised ei oska ehitada, parandada, asendada jne. Minul ei ole sellega probleem, meestel on. Tegelikult mõnel naisel ka.
Saage üle juba.
Pilt võetud siit
Vabandust, maniakaalselt loen su blogi (Ritsiku juurest), sest ma olen samatüüpi inimene :). Ja tahtsin lihtsalt kaasa noogutada. Jah see on nõme, kui ehituspoes üritatakse naist lolliks teha, sest oled naine. Ma ehitan enamasti Haapsalus ja olen seal leidnud poe, kus antakse asjalikku nõu, mida ma siiski vahel vajan, aga ei olda üleolevd. Ei taha mujal üldse käia. See muidugi muutub, sest suurtes poodides on sageli ju ka naised müüjaks. Samas ei saa seal üldse enam mingit õu. Aga sellised väiksed kohad “peremehega” ja ka nt saetöökoda, kus olen hiljuti pidanud käima – on ikka üsna tüütud.
Väga mõnusa stiiliga kirjutatud blogi!
Aitäh! 🙂
Mina proovin nüüd ajastada oma käimised selle ühe inimese juurde, kes mind tajub, ei naeruväärista, vaid aitab. See nö tõestamise etapp jääb vahele. Soorollid on parajad sookollid.