Mäletate kui ma kirjutasin, et leidub kahtlejaid-kõhklejaid, et lambasõnnikus, leherisus ja põhus ei saa kartuleid kasvatada? No kartul sai alles maha, kuid ma panin oad ka nõnda põhku ja saab, kuidas veel saab kasvatada ka uba nii! Oakesed on ilusti mõne cm pikkused ja umbrohtu netu.
Tomatitel on ka ilusti mummud küljes, pidin viimased kõrvitsad õue panema, kuid nädalavahetuseks ähvardab -5 kraadi….. Seega ma veel ootan natuke. Kurgil on ka kurgike küljes.
Minu karulauk läkski õitsele! Nüüd saan ma loodetavasti tuleval aastal neid topelt.
Mul on viimaste nädalatega tulnud niivõrd palju kõike, et see muudab mind närviliseks või aegajalt ausalt üteldes suisa fuuriaks (kindlasti ei kergenda seda lihtne väsimus, pigem lükkab hoogu juurde). Kõiksugu tühja-tähjaga ma ei taha, ei saa, ei ole aega tegeleda, seega mind iseloomustab viimasel ajal ülim konkreetsus, a la cut the shit – mentaliteet, kärsitus ja mõningane segadus. Sisemine kompass on liigse häla-möla tõttu natuke ekslik. Ma ei tea kas ma olen rahul või ma ei ole rahul? On seda palju või vähe? Ühesõnaga mul ei ole aega endaga vestelda olnud.
Olete te kunagi tundnud, et pea on mõtteid täis, kuid mitte ühelgi ei saa sabast kinni? Täis ja tühi tunne korraga.
Ma olen ennast põhimõtteliselt terve oma elu pidanud mitte eriti ilusaks. See on mind häirinud, sest ma olen mõistnud, et see on nii mõttetu kompleks, see ei aita mind mitte kuidagi ning maailmas on imeilusaid inimesi, kes peavad endid koledaks. Tegelikult on välimus lihtsalt välimus. Otsustasin endast pidevalt pilte teha, et püsida nö reaalsuses ja et ma harjuksin ennast nägema. No soovitatakse ennast pidevalt ka alasti peeglist vaadata, et mitte ära minestada kui sinna kogemata üks kord satud…. ma nüüd siis vaatan ennast. Ja harjun.
JNE….
Nautige enne öökülmasid suve! Ahhoi!
