Ärkasin mina 24. juunil silm punane ja paistes peas. Päeva peale läks aina hullemaks ning lisandus mäda. Puhastasin füsioloogilise lahusega, kuid paari päevaga midagi väga ei muutunud kuniks – BABAH – reedel oli mul teine silm punane ja paistes peas ning päeva peale lisandus mäda.
Jackpot ma ütlen!
Kaasa tõi apteegist mingisuguseid tilkasid, mida ma siis usinalt tilgutasin, kuid minu arvates ei muutunud sellest midagi, pigem halvemaks läks. See kipitas, kuivatas ning esimene hädaline silm muutus pühapäeva hommikuks veel hädasemaks, teine oli nii või naa metsas….
Mis ma siis tegin. Võtsin oma kallist tüümiani, valasin keeva vee peale ning lasin tõmmata oma 30 minutit. Põhimõtteliselt ootasin nii kaua kuniks kannatas juba kompressi teha ja nii ma seda siis umbes iga 30 minuti-tunni tagant ka vatipadjakestega tegin. Vatipadjakesed märjaks ja silmadele.
Ja täiesti ausalt – juba peale teist kompressi muutusid silmad kuidagi “kergamaks”, ei kipitanud, ei tulitanud, ei voolanud. Lõuna ajal oli juba täitsa inimese tunne ja ma sain poodi minna, kui peeglisse ei vaadanud, siis ei saanud arugi, et midagi oleks olnud. Silmad olid veel suht veripunased.
Nüüd õhtul on mu silmad põhimõtteliselt endised. Õrnalt on punased, kuid enam ei paisteta ja ei erita. Winwinwinwin!
Abikaasa vaatas sügavalt silma ja ütles, et sul on ju rohelised silmad! 😀 Punaste asemel….
Ma ei oska muud ütelda, kui tüümian on jumalik!
Järgmine hommik – ja mu silmad ei ole kleepunud kokku, vaid täitsa inimese tunne on.
Silmad on veel natuke väsinud, kuid minu arvates meenutan ma juba täitsa inimest.
