Tegelikult ei ole ta nii hall midagi, kuid tunne on kuidagi hall. Õues paistab päike, on mõnusalt külm, kuid parajalt soe ning lumi sillerdab nii ilusasti vastu!
Lammas Robert ukerdab pooleldi kärus ja üritab terade kotti kaaperdada, pappkasti beebi magab ahju ees koos väsinud kass Pobiga ning teised talled õues hüplevad lambalt lambale ning mängivad kulli. Tõesti, lammaste ei tundu midagi selle vastu ka olevat, et nende seljas nõnda sõkutakse.
Olen käinud pappkasti beebiga õues jalutamas, kuid talle õues ei meeldi, tundub, et tal on külm. Läheb kuidagi kössi, hakkab värisema ja joriseb tigedalt.
Mis ta nüüd on… homme saab 2 nädalaseks. Talle meeldib hirmsasti närida juhtmeid, sokke ja kilekotte, kuid absoluutselt puudub huvi terade, heina ja lakukivi vastu. Sööb ta ikka öösel ühe korra, seal kella 2 ja 4 vahel.
Protestib pesemise vastu. Ta teab kus on tema ase, olen talle pannud vanu beebitekke ja -kotte põrandale, papi peale. Selle peal ta magab ja pikutab. Huvitaval kombel käib ta nende peal ka pissil, nii et kujutate ette milline lõputu pesupäev meil käib…
Ostsin just pileti siia. Tundub huvitav!
Kuidagi kärsituse tunne on sees, rahulolematus, liimist lahti tunne. Olen mõelnud ja mõelnud, kuulanud ja arutlenud.
Üks teemadest on igavene noorus ja ilu, see on tingitud mind ümbritsevatest noortest inimestest, kes suuremalt osalt on kohendanud ennast kas siis täitesüstide, lihvimiste või muude püsimaalingute näol ning ma olen tundud tugevat survet ka enda suunas, kriitikat. Kõige oma kortsudega olevat ma vana ja minu silmad olevat väsinud. Jummala eest, ma alustasin enda viiendat aastakümmet, andke olla mul selline nagu olen!
Samas ma nagu ei tunne ennast niiiiii kortsus ja koledana, et väga sooviksin ennast täitma minna, veel mitte. Ma ei luba, et ma seda kunagi ei tee, kuid ma hetkel ei näe ületamatut põhjust minna ennast täitma või maalima. Õnneks on mind õnnistatud puhmaskulmudega (nt minu nooruses need moes ei olnud ning ma pidin neid pigem häbenema!) ja ma ei pea neid väga juurde joonistama.
Minu kell andis just teada, et ma olevat liiga kaua istunud, ei muud kui venitan ennast liikuma.
