Olen viimasel ajal lugenud mitmeid uuringuid, mis käsitlevad professionaalset identiteeti, ego ning seda, kuidas inimesed reageerivad kriitikale ja teiste teadmistele. Seda just seoses meeletu vastandumisega, mida koolitoidu teemal näha on.
Üks huvitav teadusartikkel, mille juurde olen tagasi pöördunud, on „The Diversity Gap: When Diversity Matters for Knowledge“ (Sulik, Bahrami ja Deroy, 2022).
Autorid käsitlevad seda, millal erinevad teadmised ja vaatenurgad aitavad kaasa ühisele probleemilahendusele. Nende käsitluse järgi ei taga erinevate pädevuste olemasolu iseenesest paremat tulemust. Eriti väärtuslikuks võivad erinevad teadmised osutuda keeruliste probleemide mõtestamisel ja uute lahenduste otsimisel.
Ja siin tekib küsimus: kas me tegelikult tahame koostööd või tahame, et teised meiega nõustuksid?
Koolitoidu arutelus kiputakse vastandama kokki ja ametnikke, praktikuid ja teoreetikuid. Otsitakse süüdlasi, kaitstakse oma seisukohti ja räägitakse sellest, mida kõike määrus ei võimalda.
Aga kas määrus on tõesti see, mis määrab toidu maitse ja kvaliteedi?
Viis kokka, üks retsept, samad toorained – viis erinevat tulemust.
Iga köögis töötanud inimene teab, et retsept üksi ei tee head toitu.
Selleks on vaja teadmisi, oskusi, kogemust ja tunnetust. Määrus seab raamid, kuid nende raamide sees tegutseb inimene.
Murekoht ei pruugi olla selles, et meil puuduvad pädevad inimesed. See võib olla selles, et me ei oska või ei taha teiste pädevust kasutada.
Ja nüüd jõuame minu jaoks kogu selle vastandumise kõige kummalisema osani.
Me oleme taandanud suure muutuse suhkru- ja soolagrammide üle vaidlemiseks, kuigi tegelik eesmärk on muuta seda, kuidas me toidust, toiduvalmistamisest ja laste toitumisest mõtleme.
Määruse mõte ei ole ju selles, et keegi seisaks koka kõrval ja loeks soolateri. Nõuete täitmist peab saama kontrollida, kuid grammi täpne arvestus ei ole kogu asja mõte.
Küsimus on palju suurem.
Kuidas valmistada toitu, mis on ühtaegu maitsev, mitmekesine ja toitaineliselt tasakaalus? Kuidas teha paremaid toorainevalikuid?
Kuidas vähendada harjumuspärast soola- ja suhkrukasutust nii, et toit ei muutuks maitsetuks? Kuidas õppida uusi töövõtteid? Kuidas kujundada laste maitse-eelistusi?
Ja mis kõige tähtsam – kuidas areneda ise koos nende muutustega?
Maitsemeel ei ole kivisse raiutud. Inimene harjub teatud soolasuse, magususe ja maitsetugevusega. Neid harjumusi saab ajapikku muuta. See puudutab nii lapsi kui ka kokki.
Aga selleks tuleb olla valmis õppima.
Kokk, kes on kakskümmend aastat teinud mingit rooga ühtemoodi, ei pruugi teha seda halvasti. Kuid kakskümmend aastat kogemust ei tähenda, et sama töövõte oleks ka täna parim võimalik.
Ja siin jõuame tagasi professionaalse ego juurde.
Kas me näeme muutunud nõuetes võimalust oma oskusi arendada või tajume neid rünnakuna oma senise töö vastu?
Laste maitse-eelistuste kujundamine on pikaajaline töö. Kui laps on harjunud väga magusa või soolase toiduga, ei pruugi ta uut maitset kohe omaks võtta. See ei tähenda automaatselt, et uus toit oleks halb. Muutus vajab aega, järjepidevust ja läbimõeldud tegutsemist.
Loomulikult ei saa kogu vastutust panna kokale. Oma roll on kodul, koolil, toitlustuskorraldajal, toitumisspetsialistil ja koolipidajal.
Ja just sellepärast ongi koostöö vajalik.
Mitte selleks, et ühiselt tõestada, kui võimatu on midagi muuta, vaid selleks, et leida, kuidas muutus päriselt ellu viia.
Me vaidleme selle üle, kui palju suhkrut või soola tohib toidule lisada, aga räägime liiga vähe sellest, kuidas õppida valmistama toitu, mis ei vajagi neid senises koguses.
See on ju kogu muutuse mõte – mitte piirata koka professionaalsust, vaid avardada võimalusi, kuidas valmistada paremat toitu.
Ja lõpuks üks küsimus, mille võiksime kõik endale esitada:
Kas me tahame kaitsta oma seniseid harjumusi või tahame päriselt parandada laste toitumist?