Kooli- ja lasteaiatoit on mulle väga südamelähedane teema.
Olen sellega tegelenud aastaid ning viimastel kuudel palju tõsisemalt kui varem. Oma ettevõtmistest ja tegemistest kooli- ja lasteaiatoidu valdkonnas saan rääkida vabamalt veidi hiljem.
Hiljuti avaldati uuring, mille järgi seostati Tšiilis kasutusele võetud toiduainete hoiatusmärgistust laste ülekaalu vähenemisega. Oluline on aga meeles pidada, et Tšiili ei rakendanud ainult pakendimärgistust – samaaegselt piirati ka lastele suunatud toidureklaame ning muudeti koolide toidukeskkonda.
Ka Eestis käib praegu arutelu pakendi esikülje lihtsustatud toitumisalase märgistuse (Nutri-Score) üle. Kuigi tegemist ei ole sama süsteemiga, on eesmärk sarnane – aidata inimestel teha tervislikumaid toiduvalikuid.
See pani mind mõtlema.
Kas meie eesmärk on õpetada lastele õigeid vastuseid? Või õpetada neid tegema häid otsuseid?
Hea toitumine ei ole õigete vastuste päheõppimine. Hea toitumine on heade otsuste tegemise oskus.
Kas me tahame õpetada lapsele, et punane märk tähendab “halba” ja roheline “head”?
Või tahame õpetada teda küsima miks? Mille põhjal? Kelle jaoks? Kuidas see toit on valmistatud? Kas see on minu jaoks praegu hea valik?
Kuskilt jäi silma kunagi kellegi postitus, kus ta võrdles batoone ja vanaema suppi – batoonid on pahad-pahad, vanaema supp aga hea-hea.
Pärast pikka jooksu ei ole mul kaasas vanaema suppi. Aga valgubatoon võib selles olukorras olla mõistlik valik. See ei tähenda, et valgubatoonist saab nüüd “tervisetoit”. See tähendab, et hea otsus sõltub ka olukorrast.
Toit ei eksisteeri vaakumis. Toit eksisteerib olukorras.
Sama on Nutri-Score’i või hoiatusmärkidega.
Punane märk ei vasta küsimusele:
– kas inimene on just lõpetanud maratoni;
– kas ta on diabeetik;
– kas ta on 80-aastane;
– kas ta on kasvav teismeline;
– kas tal pole järgmise viie tunni jooksul võimalik süüa.
Kõik need olukorrad muudavad vastust.
Ma ei tahaks õpetada lastele ainult seda, mida valida. Mina tahan õpetada neid mõistma, miks nad midagi valivad.
Kas me õpetame lastele reegleid või õpetame neid mõtlema?
Sest päris elu ei ole must-valge.
Ühel päeval on sul aega teha kontidest puljong ja vanaema supp.
Teisel päeval oled sa pärast jooksu autos ning sul on valida: kas sööd valgubatooni või ei söö järgmised kolm tundi üldse.
See ongi hea otsuse tegemine.
Mitte ideaalne otsus.
Ma usun väga süsteemsetesse muutustesse. Tegelikult tegelen ma ise praegu just ühe sellise suure süsteemse lahendusega, millest saan rääkida veidi hiljem.
Aga süsteemsed muutused ei tähenda, et me peaksime unustama selle, mis on meist ühe käeulatuse kaugusel.
Meie lapsed.
Kui lapsed on iga päev meie kõrval…
miks me õpetame neile eelkõige pakendil olevaid värve?
Miks me ei õpeta neid hoopis süüa tegema?
Miks me ei õpeta neid maitseid tundma?
Miks me ei tee nendega koos süüa?
Miks me ei õpeta neid küsima: “Miks ma selle valiku teen?”
Sest ühel päeval ei ole nende kõrval enam õpetajat.
Ei ole ema.
Ei ole isa.
Ei ole pakendil värvilist märki.
Siis jäävad ainult nende enda otsused.
Mõtteid? Kuidas teie sellele vaatate?