Ma sain enda uue juuretise ilusti tööle. Ma julgeksin isegi ütelda, et see on parem kui eelmine! Enam ma teda unarusse ei jäta! Kui see ei ole veel välja tulnud minu blogist, siis üritan ma võimalikult poevabalt elada, isemajandavalt. See toob minusse rahu, see teadmine, et ma oskan, mul on ja see on hea. Mõistate?
Eile sain ma igatahes nii imelised õhulised sepikud, milliseid ma isegi pärmiga ei ole saanud. Kasutasin 100% täistera ja mahedat jahu. Arvasin, et see pähkline maitse tasakaalustab ideaalselt juuretise hapukust. Mul oli õigus. 🙂
Selline on nisujahust juuretis, ilus vahune, kohev.
Eile viisin tuttavaperele ka sepikut mekkida, tagasiside pani mind mõtlema inimeste maitsemeelte peale, kui rikutud või rikkumatta need ikkagi on ja mõtlesin ka sellele, et me ei saa sellest isegi aru kui kallutatud see on.
Tuttavaperele oli sepik suhteliselt hapu, nende maitsele liiga hapu ning meenutas nende arvates peenleiba. Meie meelest ei olnud üldse hapu, peenleiba ei meenutanud, sest see jahu, mida kasutan, on just pähkline ja ütleksin, et isegi magus. Nuusutades on õrnalt hapukas, minu arvates väga õrnalt.
Kui meil see suur veepuudus oli ja ma ei saanud veel oma kööki ka kasutada, siis ostsime paar korda poest leiba-saia ja mind taas üllatas kui magusad need ikkagi on! Me oleme ju 99,99% söönud koduleiba, -saia ja -sepikut ning ma olen suhkru kasutamise minimaliseerinud, sest minu põhimõte on, et kui väga vaja ei ole, siis ma ikka ei kasuta. Ma proovin vältida meie toidulaual peidetud suhkruid, no nt magusad jogurtid, mahlad, valmistoidud, maitsestatud kohupiim, maitsestatud pudrud jne.
Ma ei taha üldse kummutada kedagi ühele või teisele poole joont, vaid tahan lihtsalt tuua välja, et kui ei ole harjutanud enda maitsemeeli liigse suhkruga, siis meie jaoks ülimagusad toidud lihtsalt tekitavad võõrastust. Ja ma kordan ikka üle, et me ei ole absolutistid! Ütleme lihtsalt nii, et suurem pilt peab olema tasakaalus.
Minu arvates saab ju lihtsalt selgust enda maitsemeeles juba sellegagi, kui jätta kõik magustatud toidud ära ning minna naturaalse peale. Vot.
Meie fassaad on peaaegu valmis, viimistleda on veel vaja, tuulekoda tuleb veel teha ja siis on valmis.
Minu ema küsis kohe, et mis värvi me selle siis värvime, ei olevat ilus. No vot ei värvigi, puu on töödeldud raudsulfaadiga ning võtab alles õige “näo” mõne kuu pärast. Meile meeldib, viimistlus ka veel ja see on just selline “meie nägu”.
See on ju kõikide asjade juures tähtis, et sa ise pead rahul olema? Teiste soove ja nägemusi rahuldades jookseb inimene ainult rappa.
Tihtilugu on rõhutavad inimesed rohkem fassaadile kui sisule, ometigi võiks natuke kaugemale vaadata, sügavamale. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab ning asjad on kokkuvõttes ainult asjad.
Aga ma pean nüüd tõesti liigutama hakkama, töö tahab tegemist ning mul on veel tordipõhi tegemata. Lapsel on homme sünnipäev!
Ilusat sügist!
