Eile tegin õhtuks maksakastet, lihtne, kuid nii hea! Nõustute?
Pruunistasin lihtsalt maksa ära (1,5kg), heitsin viilutatud sibula ja küüslaugu sekka, natuke küpsetasin ja siis lisasin soola, pipra, paprikapulbri, tüümiani, selleriseemneid, lasin küpseda taas ning siis lisasin umbes 0,5 dl nisujahu, paisutasin ning hakkasin vähehaaval piima lisama (kokku 1l). Ajasin selle keemiseni ning siis lisasin taas törts hapukoort. Kõrvale keedukartulit ja salatit.
Mind ahistab, ausalt. Olukord, nagu näha, ei muutu veel niipea tagasi ja majanduslangus on vältimatu, keegi ei oska veel ütelda kui tõsine.
Miks mind ahistab? Nüüd on vägagi selge, et minu töö koht kaob (jah ma kirjutasin teadlikult selle lahku). Minu panus sinna on… kuidas ma seda kenasti ütlen… on hetkel proportsioonist väljas, ehk ma olen andnud rohkem, saamata tagasi ja nüüd siis juba 2 kuud.
Minu abikaasa sissetulekud on ka ebakindlad, sest tema müüdavad tooted tulevad Itaaliast.
Mind hirmutabki rohkem see teadmatus sissetulekute osas, jah, mingid varud on, kuid me ju ei tea kaua see olukord kestab ja millised on tagajärjed.
Minu isal on täna operatsioon, ta on 74, riskirühmas ning see hirmutab.
Mis mind kurjaks teeb? Kurjaks teeb mind see, et mõned inimesed käituvad, nagu ei oleks midagi muutunud! Muutunud on minu arvates aga väga palju.
Tigedaks ajan ma ise ennast ka, ma olen ikka nii loll ja teen tasuta tööd ning sinisilmselt oletan, et seda hinnatakse! Ei, seda ei hinnata, nagu vanasõna ütleb – süües kasvab isu. Ja kriisiolukorras lähevad need küüned vägisi igal inimesel enda poole (millest ma saan ju tegelikult aru, see on inimlik käitumine), kuid kui inimene on seda teistele, siis peab ta ju taluma ka sellist käitumist vastu. Ei saa ennast tõsta teistest ülevalepoole ja pidada ülekohtusena kui teine inimene prioriseerib KA ennast.
Samas usun ma ikka, et kui on õiged inimesed, siis nad ka hindavad. Alati ei pea olema m..n vastu, küll igal emmil on oma mihklipäev.
Vot nii! Ma nüüd natuke tõmblen ja paanitsen edasi….
