Mõtlesin eile, et mida me ikka kodus istume ning panime linna poole ajama, lasime kaasal rahulikult metsa maha võtta. Käisin poistega kinos, Ralfi vaatamas. Laste Oscar läheks Ralfile, pidavat naljakam ja parem olema kui Ämblikmees. No Oscari sai siiski Ämblikmees.
Käisime enne filmi ka söömas, lootsin, et poisid saavad kõhud täis, siis on hea filmi vaadata ning ei pea ostma hingehinna eest popcorni, kuid…
Käisime pizzat söömas. Pizzat me ei saanud, vaid see oli… ma ei oskagi ütelda kuidas seda asja nimetada…. See oli üleküpsenud paberõhuke (mitte õhuke) maitsetu asi ja ülimalt kaugel sellest millena seda reklaamitakse ja mis ei või maksta 7eur! Väiksem võttis 1 ampsu ja ütles viisakalt, et ta rohkem ei soovi ja nii see sinna taldrikule jäi.
Kas see ongi see pizza, mida süüakse ja tellitakse (kliente nagu oli)? SEE ON pizza? Või me oleme toidusnoobid? Lapsed otsustasid, et väljas me pizzat igatahes enam ei söö, vähemalt selle ketikese pizzad jätame puutumata. Sama otsustasid nad ka hamburgeritega, Hesburberit me ka enam ei puutu. Ei mingit värvi, ei maitset ega õiget tekstuuri.
Ehk me pidime ikkagi ostma hingehinnaga popcorni….
Aga mida ma soovitan?
Ma soovitan ahjus küpsetatud valgehallitusjuustu! Sel korral ma ei augsutanud juustu ära, oleks pidanud.
Keerasin peekoni ümber, peale panin mett ja ahju. 220 kraadi ja valmis on ta siis, kui peekon küps ning juust ise väga kuum.
Salatipadjale ja jumalik! Soovitan ka neile, kes muidu valgehallitusjuustu ei armasta, küpsedes muutub juustu maitse tagasihoidlikumaks.
