Peeglike peeglike seina peal….
Meil seisab soojaku najal vana peegel, nurkadest natuke katki, tuli majakesega kaasa, tundub päris vana ning ma ei raatsi seda ära visata. Plaan on see väiksemaks lõigata ja ära raamida või ma ei teagi veel täpselt. Ootan seda õiget ideed. Mulle meeldivad vanad peeglid, need on kuidagi kvaliteetsemad.
Põhjus, miks ma sellest peeglist aga kirjutan, on minu pärlikesed. Igal nädalal, vähemalt see kaks korda nädalas, seavad nad seitsmekesi ennast sinna peegli ette ja sõimavad endil korralikult näod täis!
Ma ei ole välja mõelnud MIKS nad seda teevad? Üldiselt on pärlkana väga enesekindel isend.
Kuid miks ennast nõnda sõimata? Võib olla ei meeldi neile see, mida nad näevad? Otsivad Lumivalgekest?
Igatahes kardan ma, et sellest peeglist on sellise sõimamise peale igasugunegi maagia kadunud ning ei tule sealt ükski hing ütlema, et:”Teie, mu pärlikesed, teie olete kauneimad kogu maailmas!”
