23. juunil tegutsesin ma õues kui minust äkki lendas üle naiskoor. Miljon mesilast just nõnda kõlavad, nagu üks suur laulupidu.
Ma olin sellest suminast nii üllatunud, et ma ei osanud kohe kuhugi vaadatagi. Südames jäi aga kripeldama, sest sülemlemise aeg on ja kes teab…. Igatahes tõmbasin endale rüü selga ning seadsin sammud enda mesilaste juurde. Kuna mul on ainult 2 kätt ja vähe kogemusi ja tol päeval olin veel poolpime ka, siis palusin abikaasa appi kaant ja suitsikut hoidma.
Tema pelgab mesilasi, seega ei saanudki ma midagi eriti vaadatud ega tehtud, sain ainult kinnitust, et meie mummudega on kõik korras ning nemad ei ole küll lendu läinud.
24. läksin ma magasini lisama, sest nad on pm terve taru täis ehitanud. Nõks enne taru kuulsin ma taas naiskoori. Ülevalt. Naiskoor oli pidama jäänud vana õunapuu otsa, sellised ilusad 5-6 meetrit taeva poole.
Igatahes – taidlesin, meelitasin, ahvatlesin, kuid alla ma neid ei saanud. 25. lendasid nad oma teed….
Ma tunnen ennast nii lollina, et ma ise selle peale ei tulnud… https://www.youtube.com/watch?v=DyDvrt0mpKk&list=PLfS3Pv3qfQw9_EGd9_q8XFdgsyEAe8cOD&index=30
