Vutitutid

Eelmise aasta sügisel, siis kui ilmad läksid prauhti väga külmaks, sain ma endale 4 vutitutikest. Ühel väga külmal õhtul helises mu telefon ja hääl küsis kas ta saaks vutikesed mulle tuua? Paar tundi hiljem vuras auto meie õuele ja vutitutikesed olidki meil õuel. Vutitutikeste omanikud suvitasid meie lähedal maal ning talveks kolis pere linna ning vutitutid vajasid kodu. Mina olen teadupärast see, kes korjab kõik kodutud/kodu otsivad üles ning tassib koju (see omadus on mul külges juba lapsest peale).

Ma ei olnud kunagi vuttidest võlutud, minu arvates nad kõõritasid imelikult ning munad on ka jube pisikesed. Ei saanud aru sellest vutivaimustusest. Kuid kuid…

Praegu on vutitutid elanud meil köögis, ilusti linnupuuris. Mida olen ma neist õppinud?

Minu arvamus vuttidest on muutunud, tegelikult nad ei kõõrita imelikult. Nad on väga seltskondlikud linnud, nad jutustavad väga palju ning neil on omad häälitused. Näiteks kui tuleb muna, siis hakkavad nad tegema sellist plikakisa sarnast kiljumist! Kui nad aga arvavad, et nüüd on hommik, siis äratavad nad kiiksuva, natuke pärlkanade häälitsuse moodi häälega. Kui nad näevad midagi huvitavat, siis nad nagu uriseks. 🙂

Nad söövad spetsiaalset vutitoitu, kuid neile maitseb hirmsasti ka riivitud porgand ning värske kurk!

Allapanuks kasutan ma saepuru ja saepurugraanuleid segamini ning neil on oma nurgake, kus on ka natuke tuhka. Seal saavad nad ennast pesta.

Vutid munevad ööpäevas 1 muna, nagu kanadki. Et vutitutid muneksid, on vaja neile puhast vett, mitmekesist toitu ning sooja. Väga soe ei tohi olla, kuid väga külm ka mitte. Umbes 16 kraadi.

Vutitutid munevad minul ühte kohta, neil on selleks oma nurgake.

Minu kogemus vuttidega põhineb minu kogemusel, ma ei ütle, et just nii on või nii ei ole. Räägin enda kogemusest.

Mina kutsun neid vutituti, tuti-tuti. Siis nad teavad, et nüüd saab midagi head ning see naminami-tädi tuleb.

Kevadel on plaanis alustada vuttila ehitust, sest soovin vutte juurde ning oleks äärmiselt vahva kui nad saaksid elada oma majakeses ning neil oleks võimalus ka õues käia.

Hetkel raksutan ajusid, et leiaksin sellise kõigile sobiva lahenduse. Ma ei taha neid pidada puuris, ainult võrgu peal. Neil on ka omad vajadused, neil on ka vaja pesta, siblida ja nautida elust. Annavad nad ju meile väga väärtuslikku kraami!

Kui saad, siis ka anna! 🙂