Läksin lapsele kooli järele ning kuna laps ei olnud veel õue tulnud, parkisin enda auto teise auto taha, kes ootas ka tõenäoliselt oma last. Vahe meie vahel oli vähemalt 2 meetrit. Jätsin selle vahe nimelt, sest kui mul oleks vaja eest ära sõita, siis on mul ruumi. Nt koolibuss või keegi.
Tuli laps, ronis minu ees seisvasse autosse ning auto pandi käima ja…. ei liikunud kuhugi. Möödusid mõned minutid, auto ikka seisis. Hetke pärast väljus autost naisterahvas ning teatas, et ta soovib ära sõita. Ma ei saanud kohe pihta, kuid siis mõikasin, et ta ei mahu enda arvates tagurdama ning mina peaksin tagurdama.
Meie autode vahe oli ikka vähemalt see 2 meetrit. Ta isegi ei üritanud tagurdada.
Ma ei saanud tema soovist aru ning seletasin talle, et tal on piisavalt ruumi, et tagurdada ning välja pöörata.
Tigedaks tegi, sellised on liikluses…. Ise ka imestasin, kui tigedaks see mind tegi. Imestasin ka seda, miks ma nii jonnakalt keeldusin liikumast.
Seal nõnda puhisedes äkki jagasin!
Tegelikult olen ma liimist lahti hoopis teise asja pärast. Olukord, mis mulle ei meeldi ning ma olen sattunud sinna läbi jumal teab mille ja ma olen ilusti “ei” ütelnud, kuid sellest ei saada aru, seega ma pean veel jõulisemalt “EI” ütlema. Mulle nimelt ei meeldi kohe üldse, kui keegi käsib mul midagi teha või arvab, et ta oskab minu elu minust paremini planeerida või arvab, et oskab mind peenelt ära kasutada. Mulle ei meeldi see. Ma olen väsinud pidevast lappimisest ning kokkuvõttes krabab ikkagi keegi teine selle au, mis sest, et idee, teostus ja töö on pärit minult…. Sest mina ju lihtsalt tahtsin head ning ei ütelnud EI. Kade ma ei ole. Mitte üldse naljakas, kuid tegelikult ju irooniliselt nii naljakas, elu!
Lühidalt oli minu sõnum – kui endal ressurssi ei ole, siis on see sinu probleem, mitte minu! Mina kasutan enda oma ja see ON KA minu oma. Ei jaga enam.
Üteldakse, et inimene peab rohkem JAH ütlema, kuid minu arvates peaks rohkem EI ütlema.
Ja nõnda ma siis ei taganenudki, vaid ütlesin tädile, et sul on see 2 meetrit ja kui sellega hakkama ei saa, siis sa lihtsalt ei peaks omama juhiluba! Seda viimast ma nõnda järsult välja ei ütelnud, sest ta oli niigi ehmunud, kuid õhku see jäi.
Naisterahvas läks autosse ning me seisime. Ok, lõpuks ma tagurdasin meetrikese ja meie vahel oli maa ja ilm ja tal oli ikkagi raskusi…..
Ja ma täiesti tõsiselt arvan, et sellised ei peaks olema liikluses, nad on ohtlikud.
Mina mäletan ennast värske juhina, et isegi kui mul oli kuskil parklas kitsam olukord, siis ma vingerdasin ikkagi välja. Nüüd ma vingerdan natuke kindlamalt. Ja see tädi ei olnud värske juht, sest muidu oleks tema autot kaunistanud lehekesed.
Jah, tegelikult on meil kõigil omad mängureeglid ja piirid. Me kas kasutame oma kapasiteeti või me mängime turvaliselt…. ja istumegi parklas, sest ei julge tagurdada. Mitte seda, et meil ruumi ei oleks, on. Kuid me lihtsalt ei julge, eeldame, et teised peavad meile teed andma, kuid MIKS? Mis puhul? Kui sa oma ressurssi ei kasuta, siis on see su enda probleem.
Jama. Mina vist ei ole selline.
