Me elame huvitaval ajal! Mul on selline tunne, et mitte kunagi ei ole olnud nii erilisi inimesi niivõrd palju kui praegu.
Kui aastavahetusel sisaldasid nt soomekeelsed meediaväljaanded lihtsalt uudiseid, siis eestikeelne meedia kubises horoskoopidest, ennustustest, üks erilisem kui teine.
Ma vabandan, kuid ma olen seda meelt, et kui kuskil (peas) on tühi ruum, siis täidetakse see alati millegagi. Eestlaste puhul on see siis maagia ja erilisus.
Ok, maagia maagiaks, kuid kuidas hakkavad täiesti suvalised inimesed äkitse õpetajateks, suurkujudeks, prohvetiteks, valituteks, eeskujudeks? Kust suunalt see aupaiste peale tuleb? Facebooki on siginenud prohvetid, kes kuulutavad tõde, üks agaramalt kui teine, kuidas õige ja kuidas on vale. Iga väiksemagi kogemusega ollaks äkitse valmis juba õpetusi jagama ja tõde kuulutama.
Mind hämmastab nende inimeste juures kõige rohkem see, KUI võetud nad iseendist on ja KUI piiritult nad naudivad iseendid. Neid ei morjenda miski, kui neile peegelpilt ei meeldi, siis nad lihtsalt ei vaata enam peeglisse! Kui neile ei meeldi reaalsus, siis nad hakkavad seda oma peas moonutama ning raiuvad oma tõde, mis ei pruugi väga ühtida reaalsusega.
Ja just nende enesekriitika puudumine ning suutmatus langeda jumala staatusest lihtinimeseks, näitavad, et prohvetitest on asi kaugel.
Suud vahtus kuulutavad kui head, õilsad, tublid ja erilised nad on! Milline ingliteparv neid ümbritseb ja KUI fantastilised nad ikka on!
Kõik mis tuleb teiste suust on naeruväärne või absoluutselt kõlbmatu!
Aga tegelikult – mõtle kui tore oleks tulla sealt pilve pealt (kuidas iganes see pilv on saavutatud) lihtsurelike hulka?
Võib olla kordki kahelda iseendas ning esitada küsimus, et mis siis kui mul ei olegi õigus? Mis siis, kui saab päriselt ka teistmoodi? Mis siis kui see veri ei olegi nii sininen? Mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean? Ei?
Kõik need nõiad, haldjad ja sensitiivid – see on nagu kari populiste, kes nii agaralt räägivad kui tegijad nad on, facebooki sein täis jagatud tarkusi ja mõtteteri, suled peas ja puha, kuid see, mis nende sees on, sellele nad kahjuks tähelepanu ei pööra. Kompass on sassis.
Minu arvates mida piiratum ja primitiivsem on inimene, seda häälekam ta on, seda kindlam on ta enda tões.
Ai nii, siia nõidade ja haldjate kampa võiks kuuluda ka tõeline mees! Mul on au tunda ühte juba aastaid ja ma lihtsalt ei suuda temaga enam suhelda, sest ju ma kade olen ja mu karikas sai lihtsalt täis. See tõeline Eesti Mees vihkab p..esid ja n…reid, kuulub teatud erakonda, peab ennast sinivereliseks, elab pärandusest, peab ennast tõeliselt Meheks ja tegijaks, kuid ausalt, oma tagarääkimise, targutamise ja kaagutamisega teeb ta silmad ette ka parimale Rummu pargipingi mutiklubile ning sellele lisaks on ta ka koduperenaine, sest pärandus ju noh. Pärisinimesi ta väga ei kohta, veedab aega väga palju omaette, võrdlusmoment puudub ja teatavasti loodus tühja kohta ei salli…. nii et…. jah.
Ma saan hakkama sellega, kui mulle lubatakse tulist kättemaksu, sest ma ei kummarda ingliparves liikuvat tema kõrgeausust, kuid sellega ma vist enam hakkama ei saa, kui kuulutatakse, et tegelikult on neil olemas vaktsiin koronaviirusele, kuid me idioodid ei julgevat seda kasutada, siis…. tõesti, ema anna padruneid….
