Minu väiksem sai sel aastal lasteaiaga ühele poole.
Meie viimased nädalad on aga olnud kergelt üteldes kaootilised, palju tegemisi ja ikka kõik korraga ja kui on kõike palju, siis on ka mured ja rõõmud koos. Lasteaia lõpetamise nädal ei erinenud, tekkis veel rohkem kohustusi ja uusi tegemisi, nt meile tulid sellel nädalal ka kõigele lisaks mesimummud!
Igatahes läks nii mõnigi asi, mis plaanitud täiuslikuks, sellel nädalal aia taha. Lapse lõpupeole ma hilinesin ( tulin töölt ja riivamisi kükitasin ka ummikutes) ja üldse ei läinud palju asju nagu plaanis oli. Minu laps hilines ka, sest ma ei jõudnud kõike üle kontrollida, mäletasin valesti, seega… jah.
Kuidas ma seda ütlen viisakalt….ütleme siis nii, et mind ei võetaks vastu täiuslike emade klubisse.
Ma ei jõudnud enne pidu teha kõike vajalikku, ma ei jõudnud juuksurisse, piduriided olid kodus, ma ei jõudnud oma lapsele kikilipsu enne esinemist ette panna ning üldse – ma naeran liiga häälekalt ja liiga mustade naljade üle, ma ei käitu nagu õilis daam, mul on alati liiga palju teistsuguseid arvamusi, no ma lihtsalt ei ole selline täiuslik ema. Lihtsalt ei ole.
Mul ei olnud isegi midagi sooja kaasa võetud, pidusse jõudsin õhtu jaoks liiga suviste riietega. Jahe oli.
Lasteaiakaaslase ema pakkus enda autost pleedi. Oo jaa, super! Muidugi ma tahtsin!
Heitsin pleedi õlgadele ning nüüd luges mul kuldsete suurte tähtege külje peal VANA TALLINN. Noh, kui juba siis juba, ega siin päästa enam midagi ole, küll ma sellegi välja kannan…
Kössitasin seal pingil üksinda, vana tallinn kuldselt seljas säramas ning ligunesin enesehaletsuses.
Lapsed hakkasid õhupalle taevasse laskma, nö sümboliseerimaks lasteaia lõppu. Terve kamp oli koos ning kõik päästsid õhupallid taevasse, kuid üks õhupall ei lennanudki ära, vaid jäi nööripidi õhupalli omaniku kätte.
Selleks omanikuks oli minu laps!
Me oleme kodus rääkinud sellest, et kui õhupallid nõnda taevasse lasta, siis millalgi need saavad tühjaks, maanduvad kuskil, need ei lagune ning linnud võivad neid pidada ussideks, söövad ära ja surevad maha. Seega ma seletasin, et selline tegu on vastutustundetu, me peame loodust säästma ning me peame mõtlema suuremalt ja kaugemale, me ei saa lähtuda ainult sellest, et MINA tahan ja MULLE meeldib.
Arvake, kes tundis ennast aasta emana? 😀
Minu väike pesamuna julges teha teisiti, minu väike pesamuna mõtles suuremalt kui nii mõnigi täiskasvanu seda üldse teha suudab, minu väike pesamuna ruulib!
