Eile tõmbas natuke hinge kinni peale seda, kui 2 klienti olid tühistanud enda olemised mõisas ning mul tekkis kergelt paanika, et võib ju olla, et see trall kestab veel kuid ning naasmine argipäeva ei õnnestu enam samal moel ehk see tühi auk tekitabki tõelise augu sissetulekutesse. Mingid säästud on ning muus mõttes saab ka hakkama, kuigi ehitamise panime pausile ning midagi suurt juurde hetkel ei hangi.
Suures ahastuses tegin hunniku kaerasepikut ning panin leivateoks juuretise käima.
Õhstusöögiks tegin kõige lihtsamat hakklihakastet. Ma proovisin teha täna tavalisest hakklihakastmest ilusat pilti, ei õnnestunud. Võib olla jah, kui visata taldriku ümber nt piprateri ja rohelist siia-sinna, kuid ma ei teinud seda. Esiteks ei ole tuju ja teiseks on see raiskamine ja see kuidagi ei lähe…
Ma pruunistan hakkliha ära koos sibula ja/või küüslauguga, maitsestan soola, pipra, tüümiani, paprikapulbriga ning lisan jahu, paisutan jahu ja hakkliha ära ning lisan piima. Piima lisan järk-järgult, nii et kaste ei saaks liiga vedel ning ei jääks liiga paks. Kui kaste on sobiv, siis lõpuks lisan veel törts hapukoort ning lasen korraks keema. Valmis. Minu jaoks on see üks ülimalt lihtne ja hea kaste, kergelt nostalgilise hõnguga.
Vanamees sulistab lombis, jah, meil on kohati maa nii märg, et võimaldab ühel korralikul pardil ujuda, KUIGI nt kasvuhoone sel aastal ei uju nii, nagu see oli eelmisel aastal.
Eile, pakkumist saates, avastasin, et mul on ainult talvemenüü! Koostasin sellise suvemenüü, et higi tuli! Öösel mõtlesin, et selle võiks suisa läbi teha…
Aga me läheme õue, sest mulle tundub, et poisse oleks vaja värskendada!
