Ma olen ikka täiesti Bruce-i lainel.
Inimene, kes peaks mind austama, sisistas mulle eile just need pealkirjas olevad sõnad, põlastades ja lootes mind solvata. Mina peaksin teda ka austama… ja ei, see ei solvanud mind, lihtsalt mõistsin ma, et me elame ikka nii erinevates maailmades ja mul on isegi natuke hale, et tema väärtused on veel nii toored, kujunemata ja odavad. Mingis mõttes tundsin kergendust, et ma ei kuulu sinna toore, kujunemata ja odava sisse. Mingis mõttes kurvastab see mind aga nõrkemiseni, sest ta ei ole läbi nende aastate saanud mulle päriselt pihta, ta on sisutult kaasa noogutanud, mõistmata mind päriselt. Ma tean, et ma olen selline must või valge, kõik või mitte midagi, 110% või 0% inimene ja kõik ei peagi olema sellised, kuid ma ei saa ka kohe üldse aru inimestest, kes lihtsalt pilluvad sõnu, on täiesti vabad kõiksugu tõekspidamistest, nad ongi nagu tuulelipud ja neid nagu ei olegi olemas. Minu jaoks on nad nagu sisutud kestad. Ma olen hetkel seal punktis, et ma ei oska ega vist tahagi ennast kuidagi “valgustada”, sest kui peale kõiki neid aastaid olen ma ikka ebapiisav loll kitselüpsja, siis ei jää mul muud üle kui patja nutta, liguneda natuke enesehaletsuses, et millalgi ennast taas kokku korjata ja edasi minna.
Teate mida, mina loll, lüpsingi kitse ja tegin piimast Kreeka ehk feta juustu! Kohutav loll maakas, eks? See on mul paar kuud küpsenud, tahaks veel umbes 10 kuud, kuid juba praegu maitseb nagu “päris”.
Ma olen teinud siin vahepeale mitugi torti. Esimese põhjaks tegin tavalise põhja, retsept on taas minu lemmikraamatust, mis on sada aastat vana, märkmeid, tainast ja kleepunud lehti täis:
4 kanamuna
2 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit
Vahusta munad ja suhkur kohevaks, heledaks vahuks. Sega omavahel jahu, tärklis ja küpsetuspulber ning sõelu vahustatud munade hulka, sega/keera/tõsta ettevaatlikult ühtlaseks massiks (ettevaatlikult sellepärast, et muidu segad munadest õhu välja).
Vala vormi või plaadile ning küpseta 175 kraadi juures vormis umbes 35 minutit ja plaadil umbes 20 minutit.
Tegin merineitsi tordi, niisutasin piparmündisiirupiga, vahele panin śokolaadivahtu ja vaarikaid ning üritasin peale soomuseid teha, suhkrumassist tegin merekarbid ning vahele toppisin beseeküpsiseid. Ma tõesti pean harjutama kätt kaunistamise poole pealt. 🙂
Teise tordi põhjaks tegin ma Brooklyn blackout koogipõhja, hirmus maitsev, kuid jube raske töödelda ehk kihitada, poolitada ja tõsta.
Neid erinevaid retsepte on palju, väga palju. Minule oli kõige rohkem see meele järele ja selle leiab siit.
Vahele panin taas vaarikaid ja toorjuustukreemi, peale samuti toorjuustukreem, roosid ja söödav pits. Natuke läks sahmimiseks ning mul said ausalt ideed otsa ja tuligi selline roosa unelm!
Herilased käivad minu mesilaste taru laastamas ning kuna nende määr tarus oli kasvanud nädalaga kohe hüppeliselt ja tarus käis ikka kõva kisma juba, siis teipisin mummudel pm ukse kinni (et nad saaksid ennast paremini kaitsta) ning jätsin neile ainult 4 auku käimiseks, kõik muud praod ja avad panin kinni ning taru ette panin 2 nõusse püünised õluga. Lisaks leidsime Oliveriga päris taru lähedalt herilasepesa, võin kõlada nüüd julmalt, kuid hävitasin nende pesa ära.
Kuna ma leidsin Rõõmukaubamajast tillukesi purke, siis ei jäänud mul muud üle, kui teha teoks oma plaanid ning valmistada tüümiani-taruvaigusalv.
Nagu ikka, väga minulikult, otsisin ma netist retsepti täpsete kogustega, kuid tulemus oli ikka see, et ma tegin tunde järgi ning väga mööda ei pannudki. Kasutasin ära ka kõik kärgede kaaned, mida ma mett võttes oli saanud ning kõrvale pannud.
Ma olen juba päevi kuulanud igal vabal hetkel podcasti mõrvaritest, sarimõrvaritest, lahendamata juhtumitest, mõrvatutest, kadunutest ja see on mind täiesti endasse tõmmanud. Lugu loo järel ning ma ei ole neid isegi enadst lahti lasknud, võib olla peaksin pausi tegema? Võib olla on osaliselt ka nende trööstitute lugude tõttu mu meel maas?
Kuidas teil läheb?
